Aktiivsus-tähelepanuhäire lastel

Jüri Liivamägi

Abstract


Eri maades ja eri aegadel tehtud epidemioloogilised uuringud näitavad aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) ebaühtlast levimust. Ilmneb häire oluline sagenemistendents: 1989. a hinnati Inglismaal ATH levimuseks 0,05%, USAs 1,5% üldrahvastikust; viimastel aastatel paljudes maades tehtud uuringute tulemusel on täheldatud selle häire levimuseks üldrahvastikus enamasti 37%, mõnedes uuringutes isegi 10–20% (1). Nähtavasti sõltuvad uuringute tulemused uuritavate ealisest ja soolisest jaotuvusest (poistel esineb ATHd 2–9 korda sagedamini kui tüdrukutel), kultuuri- ja kasvatustraditsioonidest (reglementeeritum või vabam kasvatus), sotsiaalse ümbruse (esmajoones õpetajate, vanemate) “taluvusest” laste käitumise suhtes jm. Suur osatähtsus on ka uuringutel kasutatud diagnostilistel skaaladel ja häire eristamiskriteeriumidel. RHK-10 esitab ATH diagnoosimisel rangemad nõuded ja selle järgi on ATH levimuse riikidevahelised erinevused väiksemad (2).

Eesti Arst 2008; 87(4):280−287

Keywords


püsimatus, tähelepanuhäire, hüperaktiivne laps, aktiivsus-tähelepanuhäire

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.10365

Refbacks

  • There are currently no refbacks.