Aju ja armastus

Mark Braschinsky, Väino Sinisalu , Ülla Linnamägi

Abstract


Kaasaegsete aju-uurijate huviorbiidis on olnud domineerivalt negatiivsed ilmingud nagu raev, ärevus, hirm. See on ka loomulik, sest hirmu aluseks olevad närvivõrgustikud tagasid loomariigis ellujäämise ja on evolutsiooni käigus tugevalt kinnistunud. Õnneks on viimasel ajal hakatud rohkem tähelepanu pöörama ka positiivsetele tunnetele (1). Üheks enam ihaldatud tundeks on ilmselgelt armastus. Kuni praeguseni ei peeta küll terminit „armastus“ teaduslikuks mõisteks, kuid seda defi neeritakse osavalt teaduslike terminite abil. Levinud väljendiks selle seisundi kirjeldamisel on näiteks „nende keemia sobib“. Tõsi see on, et ühe osa eest selle tunde arengus vastutavad tõesti organismi nanopeptiidid oksütotsiin ja vasopressiin. Mõlemad peptiidid sünteesitakse paraventrikulaarses ja supraoptilises tuumas hüpotalamuses ja projektsiooniteed lõpevad neurohüpofüüsis. Nanopeptiidid reguleerivad reproduktiivset käitumist, olles orgastilise elamuse saamise oluliseks teguriks (2). Heaolutunde ootust ja selle saabumist vahendab dopamiin. Romantilise armastuse mõistet ei saa samastada seksuaalse kirega. Viimase puhul on keemilised muutused organismis seotud pigem suguhormoonidega ning selle tunde olemus ja eesmärk on teine.

Eesti Arst 2008; 87(4):269−273

Keywords


armastus, oksütotsiin, vasopressiin, dopamiin

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.10377

Refbacks

  • There are currently no refbacks.