Idiopaatiline kopsufibroos – äsjane kannapööre ravistrateegias uute lootuste nimel

Alan Altraja

Abstract


Kirjutises on antud lühiülevaade idiopaatilise kopsufibroosi (IPF) diagnoosimisest, keskendutud viimase aasta jooksul asetleidnud põhimõttelistele muudatustele selle krooniline ja taaspöördumatult progresseeruva fibrootilise kopsuhaiguse ravistrateegias. IPF on peamiselt eakamatel isikutel (> 50 a) esinev keskmise levimusega haigus (20–50 juhtu 100 000 inimese kohta), mille levik organismis piirdub kopsudega ning mille radioloogiliseks ja patohistoloogiliseks leiuks on nn tavaline interstitsiaalne pneumoonia (UIP). Diagnoos kinnitatakse enamikul juhtudest iseloomuliku kliinilis-radioloogilise leiu alusel (UIP-leid) ja muude sarnast leidu andvate seisundite välistamisel. IPFi on viimase aastakümne vältel varasemaga võrreldes oluliselt paremini tundma õpitud. Varasem eksperdiarvamustel, mõnel väikesemahulisel uuringul ja üldisel ravimise soovil põhinenud soovitus ravida haigust prednisolooni, asatiopriini või tsüklofosfamiidi ja N-atsetüültsüsteiiniga (nn kolmikravi) on osutunud pigem kahjulikuks. Nende asemele on tulnud antifibrootilise toimega ravim pirfenidoon, kuid käimas on veel suur hulk uuringuid teiste võimalike IPFi ravimikandidaatidega, mille hulgas leidub monoklonaalseid antikehi tsütokiinide, integriinide ja kasvufaktorite vastu, samuti kasvufaktorite retseptoritega seotud türosiini kinaasi inhibiitoreid. Artiklis on käsitletud ka IPFi mittefarmakoloogilise ravi ja IPFi ägenemise ravi nüüdisaegseid seisukohti.

Eesti Arst 2013; 92(6):325–329

Keywords


idiopaatiline kopsufibroos, tavaline interstitsiaalne pneumoonia, glükokortikosteroidid, immunomodulaatorid, kolmikravi, pirfenidoon, N-atsetüültsüsteiin

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.11452

Refbacks

  • There are currently no refbacks.