Pöördvaktsinoloogia ja struktuuribioloogia: uued võtted vaktsiiniarenduses

Rein Sikut

Abstract


Klassikalised põhimõtted vaktsinoloogias formuleeris 19. sajandi lõpul L. Pasteur. See on andnud meile vaktsiine 27 haigustekitaja vastu ning viinud paljude nakkushaiguste leviku olulise vähenemiseni, rõugete puhul isegi täieliku kadumiseni. Siiski on hulk üle maailma levivaid haigusi, mille vastu pole suudetud seni kasutatud meetoditega vaktsiini saada. Võib öelda, et klassikalise vaktsinoloogia võimalused on praeguseks ennast ammendanud ja vajadus uute strateegiate järele on ilmselge. Molekulaarbioloogia areng on viimastel aastatel andnud konkreetseid väljundeid uute vaktsiinide saamisel. Genoomika võimalusi kasutades on haigustekitajatest võimalik kiiresti leida seni tundmata antigeene, mis on sobivad vaktsiini tegemiseks. Haigustekitaja genoomi uurimisest saadud info kasutamist vaktsiiniantigeenide leidmiseks nimetatakse kokkuvõtlikult pöördvaktsinoloogiaks. Artiklis on lähemalt vaadeldud, kuidas pöördvaktsinoloogiat kasutati meningokokk B vastase vaktsiini loomisel. Samuti on selgitatud struktuuribioloogia rolli seni kättesaamatuks jäänud vaktsiinide arendamisel või olemasolevate vaktsiinide paremaks muutmisel.Eesti Arst 2014; 93(10):587–591

Keywords


vaktsiiniarendus, pöördvaktsinoloogia, meningokokk B, genoomika, struktuuribioloogia

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.11567

Refbacks

  • There are currently no refbacks.