Väljakutsed eakate vähihaigete kiiritusravis

Maire Kuddu

Abstract


Maailmas prognoositakse jätkuvat vanemaealiste vähihaigete osakaalu suurenemist, mis kasvab tänu pikenenud elueale, tõhusamale vähiravile ja kasvajaspetsiifilise elulemuse suurenemisele. Vananemisega kaasneb sageli mitmete elundisüsteemide funktsionaalse reservi vähenemine ja krooniliste haiguste esinemissageduse kasv.

Eakate vähihaigete rühm on heterogeenne, mistõttu ei ole patsiendi vanus üksi piisav tegur tema terviseseisundi hindamiseks ja raviotsuste tegemiseks. Patsientide objektiivne geriaatriline hindamine on oluline, tagamaks, et eakad vähihaiged ei saaks üle- või alaravitud. Kliinilises praktikas on eakate vähiravi otsuse tegemine sageli komplitseeritud, sõltudes mitmetest kasvaja- ja patsiendispetsiifilistest teguritest ning tõenduspõhise info olemasolust. Eakad vähipatsiendid saavad erialase kirjanduse andmeil vähem tõendus- ja ravijuhendipõhist ravi, samuti kaasatakse neid oluliselt vähem kliinilistesse uuringutesse.

Kiiritusravi on eakate soliidtuumorite ravis üks olulisemaid raviviise nii kuratiivsel ehk tervistaval kui ka palliatiivsel eesmärgil. Kiiritusravi otsus tehakse personaalse riski ja kasu suhte hindamise abil, arvestades nii ravi efektiivsust kui ka võimalikku toksilisust.

Eesti Arst 2015; 94(10):596–601


Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.12381

Refbacks

  • There are currently no refbacks.