Eakate seksuaalsus: kas sellest peab vähihaigega rääkima?

Olev Poolamets

Abstract


Märkimisväärne osa inimestest jätkab seksuaalelu elamist vanemas eas ning ajas on see osakaal suurenenud. Seksuaalelu nõustamise korral on hea teada põhjalikumalt seksuaalelu mõistet, läheneda sellele avatult ja mittedualistlikult (erapooletult, kuid hoolivalt), et inimesi ja nende probleeme kuulata eelarvamustevabalt. Oluline on anda nõustamisel olulisimat – luba olla seksuaalne olend – ning seejärel nõustada patsienti professionaalsest pädevusest lähtudes. Koos seksuaalmeditsiini arenguga on tekkinud mitmeid patsientide aitamise võimalusi, kuid parim on siiski teha seda eri valdkondade koostöö kaudu. Nii nagu seksuaalelu elamist, tuleks erinevas vanuses aktsepteerida ka seksuaalelu mitteelamist, arutledes, mis inimesele (partnersuhtele) on tema seisukohalt parim. Laiema seksuaalsuse definitsiooni kohaselt hõlmab seksuaalsus põhivajadust puudutuse, läheduse ja inimliku kiindumuse järele ning seda vajab valdav osa inimesi kogu elu jooksul.

Eesti Arst 2015; 94(10):624–627


Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.12386

Refbacks

  • There are currently no refbacks.