Tervisedenduse tähendus nüüdisaja ühiskonnas

Moonika Viigimäe, Andrus Lipand, Pille Javed, Sandra Mägi, Kaire Vals

Abstract


Tervisedendus, haiguste ennetus ja tervisekaitse on rahvatervise valdkonna kolm iseseisvat haru. Üldise tunnustuse saavutas tervisedendus maailmas 1986. aastal pärast esimest rahvusvahelist tervisedenduse konverentsi Kanadas, kus võeti vastu Ottawa harta. Selles defineeriti tervisedendust kui protsessi, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli tervist mõjutavate tegurite üle ja selle kaudu muuta oma tervist paremaks. Kui meditsiin on keskendunud ennekõike haiguste patogeneesile ja ravile, siis tervisedendus salutogeneesile, kus vaadeldakse tervise arengut füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu saavutamise kaudu. Tervisedenduse fookuses on inimese igapäevast käitumist kujundavad sotsiaal-majanduslikud tegurid ning nende mõjutamine. Praegusaja võtmeprobleemideks tervisedenduses on eriala olemuse jätkuv selgitamine avalikkusele, lahenduste otsimine, et vähendada ebavõrdsust tervises, võitlus terviseohtudega üleilmastuvas maailmas ning tegevuste tulemuslikkuse hindamine. Tervisedendaja on rahvatervise valdkonna töötaja, kes on saanud erialase väljaõppe. Tervisedendaja ei osuta tervishoiuteenust, ta on planeerija, võimestaja, koordineerija ja tervist edendavate tegevuste elluviija.

Eesti Arst 2016; 95(5):308–313


Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.12925

Refbacks

  • There are currently no refbacks.