Traumajärgne hüppeliigeseartroos

  • Marju Raukas

Abstract

Hüppeliigese osteoartroos (OA) põhjustab valu ja vähendab liikumisvõimet. Selle all kannatab hinnanguliselt 1% maailma täiskasvanud rahvastikust. Sealjuures kujuneb 70–80% hüppeliigese OA juhtudest hüppeliigese trauma – peksete murru, sääreluu alaosa liigesesisese murru või hüppeliigese sideme vigastuse – järel. Lõppstaadiumi OA kujuneb keskmiselt 21 aasta möödudes malleolaarmurru tekkest või 25–38 aasta möödudes liigesesideme vigastusest. Ravi eesmärk on vähendada valu ja parandada patsientide toimetulekut igapäevaelus. Konservatiivse ravi kompleksi kuuluvad valuravi, ortoosid ja lahased, füsioteraapia lihasfunktsiooni parandamiseks ning liigesesisesed süsted. Kirurgilise raviga püütakse vaevusi leevendada kas liigest säilitades artroskoopilise nn puhastusega või osteotoomiatega või liigest ohverdades artrodeesi või endoproteesimisega. Hüppeliigese lõppstaadiumi OA ideaalse ravimeetodi otsingud jätkuvad.

Eesti Arst 2018; 97(5):253–262

 

Published
2018-05-28
How to Cite
Raukas, M. (2018). Traumajärgne hüppeliigeseartroos. Eesti Arst. https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.14136
Section
ÜLEVAADE