Ravitavuse piirid: kas eetikaprobleem?

Ain-Elmar Kaasik

Abstract


Kõikide teadaolevate ravivõtete rakendamine ei ole mõnigi kord mitte üksnes majanduslikult ebaotstarbekas – üsna tihti on see ka meditsiiniliselt mõttetu. Suremise kui protsessi pikendamine on ebaeetiline. Mõnikord pikendab nüüdisaegne ravi küll elutegevuse teatud avaldusi, kuid inimese ärkvelolev mõistus ei taastu (või ei arene). Elu pikendava(te), kuid mitte inimlikku “kvaliteetset” elu tagava(te) ravivõtte(võtete) kasutamisest loobumist võib tõlgendada passiivse eutanaasiana ning vastavat valdkonda tuleb reguleerida seaduste, ametkondlike eeskirjade ja ravijuhendite abil.


Eesti Arst 2003; 82 (1): 51–58

Keywords


ravitavuse piirid; meditsiinilised, majanduslikud ja eetilised aspektid; ajusurm; eutanaasia

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.9600

Refbacks

  • There are currently no refbacks.