Livonian-Danish relations in the first half of the 16th century

Abstract

Artikkel käsitleb Liivimaa poliitiliste jõudude ja Taani kuningriigi vahelisi suhteid 1510.–40. aastatel, keskendudes suhtluse iseloomule ja põhilistele suhtlusteemadele. Samuti uuritakse, milline oli Taani roll Liivimaa poliitikas ning kuidas Liivimaal Taanisse suhtuti. Asjaolu, et nii Taani Riigiarhiivis kui ka teistes Läänemere-äärsete riikide arhiivides on Taani ja Liivimaa suhete kohta hulgaliselt seni kasutamata allikaid, annab head võimalused selle teema edasiseks uurimiseks.

Nii Liivimaal kui ka Taanis valitsesid nendel kümnenditel poliitiliselt heitlikud olud ning see mõjutas olulisel määral ka nendevahelisi suhteid. Olulise mõjurina tõuseb Liivimaa ja Taani suhetes esile Preisimaa, mille valitseja Brandenburg-Ansbachi markkrahv Albrecht otsis Taanist tuge nii Saksa Ordu kõrgmeistri (1511–25) kui ka Preisimaa hertsogina (1525–68). Ordu Liivimaa haru suhe Taaniga oli muutlikum, sest 1525. aasta järel sai Preisimaast Saksa ordu Liivimaa haru üks peamisi vastaseid ning seetõttu halvenesid ka ordu suhted Taani kuningaga, kellest sai 1526. aastal Preisimaa hertsogi äi. Juba varem olid ordu ja teistegi liivimaalaste suhteid Taaniga komplitseerinud viimase aeg-ajalt esitatavad taotlused Eestimaa tagasisaamiseks, mida ajuti peeti ka tõsiseks ohuks. Peale selle omandas Taani kuningas 1519.–20. aastal Kolga mõisa, mida ta siiski pidevalt kontrollida ei suutnud ning mille valdus- ja kohtuvõimu üle vaidlesid kuningas ja ordu kuni 1550. aastateni. Ordu ja Taani suhteid muutsid keeruliseks ka suhted keisriga, kuna 1523. aastal kukutatud Christian II oli Karl V õemees ning keiser ei tunnustanud kuni 1544. aastani Taanis võimul olevaid kuningaid. Ordu järgis keisri poliitikat ning aeg-ajalt nimetas ta Taani valitsejaid otsesõnu mittelegitiimseteks.

Liivimaal oli alates 1520. aastate lõpust ka Preisimaa-meelne leer, kes lootis toetust Taani kuningalt. Leeri olulisim esindaja oli Preisimaa hertsogi vend Wilhelm, Riia peapiiskopi koadjuutor (1529–39) ja peapiiskop (1539–63). Taani kuninga diplomaatiline tugi parandas Wilhelmi positsioone Saare-Lääne vaenuse (1532–36) alguses, kui ta lootis saada sealseks piiskopiks. Taanis puhkenud Krahvivaenus (1534–36) ei võimaldanud Wilhelmi välismaistel toetajatel teda aga olulisel määral abistada, mistõttu lõppes Saare-Lääne vaenus Preisimaa-meelse leeri kaotusega, ehkki Krahvivaenus oli võidukas just Wilhelmi toetajatele. 1544. aastal tunnustas keiser Christian III-t Taani legitiimse kuningana ning seda tegi ka Liivimaa orduharu. 1547. aastal suri Preisimaa hertsogi Taani printsessist abikaasa, misjärel lõdvenesid Preisimaa ja tema toetajate sidemed Taaniga oluliselt. Seevastu paranesid ordu ja teiste liivimaalaste suhted Taaniga, nõnda et Liivimaa sõja alguses nähti kuningriiki perspektiivikaima liitlasena.