Personal information as a historical source using the example of the Estonian and other Baltic diasporas in Kazakhstan

Abstract

Kõige viimase, 2009. aasta rahvaloenduse järgi elab Kasahstanis 16 miljonit elanikku, kellest 40% ei ole kasahhid. Nende hulgas on pea 130 rahvuse ja etnilise grupi esindajad. Mitmerahvuselise Kasahstani tekkimisel on keeruline kahe sajandi pikkune ajalugu. Iga etnilise grupi ajalugu Kasahstanis on unikaalne ja tihti traagiline.

Osa diasporaagruppide kujunemisele Kasahstanis on pööratud väga vähe tähelepanu, nende hulgas on ka sealsed eesti, läti ja leedu vähemused. 2009. aasta rahvaloendus registreeris riigis umbes 7000 nende rahvuste esindajat, mis on vähem kui 0,1% kogu elanikkonnast. See on üks võtmepõhjusi, miks on nende kohta nii vähe teavet. Teiseks põhjuseks on allikate vähesus. Kuna tänaste Balti riikide aladelt tulnud migrantide arv on alati olnud väike võrreldes teiste rahvustega (venelased, ukrainlased, valgevenelased, sakslased, poolakad jne), ei kajastu nende arv üldisemates statistilistes ülevaadetes, arhiivimaterjalides ega käsitlustes. Nii mainiti 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse talurahva ümberasumise ajal eestlasi ja lätlasi “saksa populatsiooni” osana. Stalini küüditamiste käigus varjutasid eestlaste, lätlaste ja leedulaste arve palju suuremad sakslaste, poolakate ja valgevenelaste arvud.

Eesti, läti ja leedu diasporaa ajalugu Kasahstanis on huvitav ka sellepärast, et see on osa nende gruppide päritolumaade ajaloost. Ühest küljest on oluline teada, kuhu ja miks tänaste Balti riikide elanikud lahkusid või ümber asustati. Teisest küljest on isegi väikseimad diasporaagrupid osa Kasahstani elanikkonnast. Neil on oma ajalugu, mis on kui pusletükk, mis kuulub selle riigi 20. sajandi ajaloo tervikpilti.

Käesoleva uurimuse eesmärk on anda üldine ajalooline ülevaade eesti, läti ja leedu diasporaade tekkimisest Kasahstanis 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi lõpuni, et tõmmata uurijate tähelepanu sellele temaatikale. Kitsas allikaline baas määras uurimismeetodi: andmekogu loomine Kasahstanis elanud eestlastest, lätlastest ja leedulastest. Täna koosneb see 1113 biograafiast, millest 577 on eestlaste, 374 lätlaste ja 162 leedulaste elulood.

Teave iga isiku kohta on kogutud viit peamist tüüpi allikatest: monograafiad ja mälestused, publitseeritud ja publitseerimata arhiivimaterjalid, Kasahstani ajakirjandus ja kodu-uurimused, biograafilised käsiraamatud ja intervjuud ning võrguandmebaasid. Isikute kohta kogutud teabe kvantitatiivne ja kvalitatiivne analüüs aitas välja selgitada Kasahstani eesti, läti ja leedu diasporaade tekkimise põhilised staadiumid. Selgub, et vaatamata päritolurahvaste sarnasele ajaloole Vene impeeriumis ja hiljem Nõukogude Liidu koosesisus arenesid rahvuslikud vähemused erinevalt.

Kokkuvõttes võib öelda, et lätlased ja eestlased ilmusid Kasahstani 19. sajandi lõpul talupoegade ümberasumise tulemusena. Esimene Eesti asundus Kasahstanis asutati 1893. aastal Novočerkasski vallas Akmola maakonnas Akmola provintsis ja sai nimeks Petrovskoe. Selle rajasid Liivimaalt Võru maakonnast pärit talupojad. 1905. aastal asutati Akmola maakonnas Shokai asundus, mis sai oma nime samanimeliste allikate järgi. Eestlased moodustasid seal 1906. aastal (või mõnede allikate järgi 1907. aastal) Liflyandskoe asunduse. Lisaks Kesk-Kasahstanile kolisid eestlased ka Ida-Kasahstani. Aastatel 1905–06 rajati Zaysani piirkonda Hiina piiril Markakoli järve ääres mitu asundust. 1908. aastal saabusid sinna eesti ümberasujad ning asutasid samuti mitu asulat. Hiljem moodustati neist Ülem-Elovka ja Alam-Elovka külad.

Lätlased ei moodustanud eraldi asulaid ja elasid vene, saksa ja eesti külades ning linnades. Esimese Vene impeeriumi rahvaloenduse järgi 1897. aastal elas tänase Kasahstani aladel 322 lätlast. 1926. aastaks oli lätlaste arv kasvanud 1101 isikuni. Elanikkond suurenes tänu Stolõpini maareformidele ja Nõukogude rahvuspoliitikale, millega seoses jõudsid lätlased tähtsatele kohtadele parteis ja ettevõtetes. Läti diasporaad eristas lätlaste osa Nõukogude riigi ülesehitamisel ja nende tegevus avalikus sfääris erinevatel tasanditel.

Leedu diasporaa erineb oluliselt läti ja eesti diasporaast. 1897. aasta rahvaloenduse järgi oli Kasahstanis vaid 20 leedulast. Vene impeeriumi ümberasumispoliitika 20. sajandi alguses viis siiski mõningase leedulaste arvu suurenemiseni.

Eesti ja Nõukogude Vene vahel sõlmitud Tartu rahulepingu järgi said Eestist pärit Venemaal elavad isikud taotleda Eesti kodakondsust ja Venemaalt lahkuda. Eestlastel, kes elasid tänase Kasahstani territooriumil, lubati taotleda Eesti kodakondsust Omski kontroll-opteerimiskomisjoni kaudu. Tänaseks olen leidnud 81 Kasahstani eestlaste taotlust. Koos pereliikmetega soovis Eesti kodakondsust saada 251 isikut. Eesti kodakondsuse taotluste ja tegelike optantide täpne arv on hetkel veel teadmata.

1930. aastatel represseeriti Kasahstanis vähemalt 602 eesti, läti ja leedu rahvusest isikut, mis moodustab umbes 16% tollasest balti diasporaast. Lisaks sai Kasahstanist küüditamiste ja sunnitöölaagritesse saadetute sihtkoht Nõukogude Liidus. Eesti, läti ja leedu vangide täpne arv ja osakaal on samuti hetkel veel väljaselgitamisel.

1941. ja 1949. aasta küüditamiste tulemustena suurenes eestlaste ja lätlaste arv vaid veidi, samas kui leedulaste arv kasvas küüditamiste järel järsult. 1959. aasta rahvaloenduse järgi oli Kasahstanis 12 132 leedulast.

Analüüsides isikute andmekogu äratas tähelepanu arreteerimiste laine, mis tabas aastatel 1941–42 Gurjevi piirkonna (tänane Atõrau Lääne-Kasahstanis) leedu rahvusest naisi. Tuvastasin 16 isikut, kes arreteeriti ja kellele mõisteti karistus ühe aasta jooksul, augustist 1941 augustini 1942.

Koos teiste rahvuste esindajatega võtsid Kasahstani eestlased, lätlased ja leedulased Punaarmee koosseisus osa Teise maailmasõja lahingutest. Olen tänaseks leidnud enam kui 100 isikut, kes on saanud oma teenistuse eest autasu, kuid uurimistöö jätkub ka sel alal.

1970. aastate alguses oli Kasahstani eesti, läti ja leedu diasporaa arvuline tippaeg, kokku 20 000 isikut. Poliitilise režiimi pehmenemise tulemusena Nõukogude Liidu viimastel aastatel said mitmed represseeritud õiguse koju tagasi pöörduda, mille tulemusel balti diasporaa vähenes. Nende väljaränne toimus 1990. aastateni. Teine oluline faktor on elanikkonna loomulik vähenemine. 2009. aastaks oli balti diasporaa vähenenud 3,2 korda. Täna on leedu diasporaa balti vähemusrühmadest suurim. Nad on loonud rahvusliku kultuurikeskuse Karaganda piirkonnas, kus on võimalik õppida leedu keelt ja saada teavet leedu kultuuri kohta.

Käesolev artikkel on esimene katse kirjeldada eesti, läti ja leedu diasporaa ajalugu ning see esitab mitmeid küsimusi edasiseks uurimiseks: miks otsustasid eestlased 20–30 aastat pärast ümberasumist Eestisse tagasi minna? Mitmel eestlasel õnnestus saada Eesti kodakondsus ning reaalselt Eestisse tagasi jõuda? Kui paljud eestlased, lätlased ja leedulased sunniti Kasahstani välja rändama 1930. ja 1940. aastatel? Milline oli nende edasine staatus? Kas nad jäid paigale või kolisid 1970. ja 1980. aastatel kodumaale tagasi? Eestlaste, lätlaste ja leedulaste osa uudismaade ülesharimise kampaanias on samuti vähe uuritud.