Why academic heritage should not be restored and exhibited?

Abstract

Miks akadeemilist pärandit ei saa säilitada ja näidata?

Anne Vähätalo, Aalto ülikool

Akadeemilist pärandit saab ja tuleb kasutada ülikoolide ja teaduse tutvustamiseks laiemale publikule. Teadusjalugu õpetab nii õnnestumisi kui ebaõnnestumisi ja arvamuste teaduslikku põhjendamist.

Kuidas mingeid kollektsioone näidata, sõltub suuresti ressurssidest nagu raha, ruumid, kollektsioonide olemus ja suurus, ning võimalikest kasutajatest. Ideaaljuhtumiks pean Berliini loodusmuuseumi märgpreparaatide kollektsiooni, mis kõnetab nii teadlast kui tavakülastajat. Parim viis eksponeerida ajaloolisi kollektsioone on kahtlemata võimalikult originaalsetes  kappides, karpides või vitriinides. Aeg ei oma tähtsust, labor 1960. aastast võib olla sama huvitav kui 1760. Virtuaaltuurid ei asenda kuidagi vahetut muljet ja ei maksa unustada, et igaüks ei kasuta ka internetti.

Raske koorem on muuseumidele kohustus teenida raha. Soomes maksavad ülikoolid poole oma eelarvest ruumide rendiks (sest need anti 1990. aastatel tuluteenivate firmade hallata). Igaüks saab aru,  mida see tähendab, kui hoidla pinna eest tuleb maksta sama hinnakirja järgi nagu kontorite eest. Ka 10 korda väiksem summa oleks muuseumile probleemiks.

Aalto ülikooli Otaniemi kampuse vana peahoone otsustati  renoveerida. Vana geodeesia ajaloo kollektsioon, milles on instrumente ajavahemikust 1800-1960 (sh suurimad on poole elevandi mõõtu, kasutatud kaartide tegemiseks aero-stereofotodest), spetsiaalsed lauad õppekabinettides jm on määratud väljaviskamisele, sest tänapäeval kasutatakse teistmoodi tehnikat ja hoidlapind on liiga kallis. Väga keeruline on selgitada, et ülikool ei saa olla efektiivne tuluteenija, vaid peab olema koht, kus on kohta kahtlustele j a edu kõrval ka vigadele. Ajalugu meie ümber sunnib esitama küsimusi, kas me teeme ikka asju kõige paremal viisil.

Aalto tehnikaülikooli kollektsioonid on 20. sajandil üle elanud kolm suur sõda, kuid on sattunud paradoksaalsel kombel tõsisesse ohtu 21. sajandil õitsengu ja rahu ajal. Loomulikult on ka  varem osa instrumente nende vananemise tõttu minema visatud, kuid paljud on jõudnud ka muuseumi. Selleks korraks said kollektsioonid päästetud – need jagati laiali erinevate muuseumide vahel ja osad leidsid pelgupaiga Aalto Inseneride kooli pööningul. Võimalik, et kunagi saab õppeasutus siiski oma muuseumi. Seniks peavad muuseumitöötajad püüdma päästa, mis päästa annab. Pärand ei saa enda eest alati ise rääkida. Ikka tuleb meeles pidada, et lisaks esemete esmasele väärtusele on hoopis teistmoodi väärtus tervikkollektsioonidel. Pärand – nii materiaalne kui mittemateriaalne – loob aluse ülikooli reputatsioonile ja on suurepärane PR vahend.