Kas tahtma tahab abiverbiks?

Abstract

Artiklis käsitletakse eesti keele polüseemse verbi tahtma semantilist ja morfosüntaktilist arengut 16. sajandist kuni tänapäevani. Materjal pärineb põhiosas eesti kirjakeele korpustest. Grammatisatsiooniteooria taustal vaadeldakse astmeid, mille see verb on eesti keeles läbinud alates täistähenduslikust kasutusest kuni kõrgel grammatisatsiooniastmel modaalsete ja post-modaalsete konstruktsioonideni välja.Käsitluses keskendutakse eri tüüpi infinitiivitarindite koosseisus esinevale tahtma-verbile, millega vormistatakse muuhulgas agendi tahet ja kavatsust, osalejasisest võimalikkust ja vajalikkust, episteemilist modaalsust ning ka postmodaalseid tähendusi (avertiivsus/proksimatiivsus, habituaalsus) kandvaid konstruktsioone. Vana kirjakeele perioodil (kuni 18. sajandini) on kasutusel olnud ka saksamõjulisi tahtma-tuleviku konstruktsioone. Artiklis visandatakse tahtma-verbi võimalik grammatiseerumistee ning jõutakse järelduseni, et tahtma on kindlates konstruktsioonides kujunenud abiverbiks, kuid grammatiseerunud kasutuste kõrval on keeles säilinud ka oletatav algne leksikaalne ’soovimise’ tähendus.