Performativity of Gender by Early Modern Dancers on and off Stage. The Case of Elmerice Parts and Gerd Neggo / Soo performatiivsus esimeste moderntantsijate loomingus ja elus. Elmerice Partsi ja Gerd Neggo juhtumiuuring

  • Anne-Liis Maripuu University of Tartu / Tartu Ülikool
Keywords: early modern dance, gender performativity, 1920s, Elmerice Parts, Gerd Neggo, Judith Butler, varane moderntants, soo performatiivus, 1920. aastad

Abstract

Abstract: Elmerice Parts and Gerd Neggo were among the first female modern choreographers in Estonia. The present article takes a close look at how they did gender in their early modern dance productions and how they performed gender in their daily lives in the 1920s.

 

Käesolevas artiklis otsin vastust küsimusele, kuidas kujutasid Eesti varased moderntantsijad ja koreograafid oma tantsulavastustes naisi. Lisaks sellele huvitab mind, missugused naised nad ise olid. Kas nende lavategelased ja nende endi elukäigud olid „traditsioonilised“ või iseloomustas neid moodsus? Moderntantsule pandi Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas alus 20. sajandi alguses. Selle eestvedajateks olid peamiselt naised, kellele uus tantsustiil andis ennenägematu võimaluse luua ise oma tantsud. Varased moderntantsijad ei kasutanud balletitehnikat ning hülgasid baleriinile kohustuslikud kostüümielemendid. Uurimuse fookus lasub kahel tantsijal ja koreograafil, Elmerice Partsil (1878–1974) ja Gerd Neggol (1891–1974). Vaatluse all on nende 1920. aastate soolotantsud ning Partsi ja Herman Oginsky (ka Kolt-Oginsky ja Heiko Kolt, 1902–1977) duod.

Judith Butler on seisukohal, et sool puudub stabiilne identiteet, sest sugu „tehakse“. Väljaspool seda performatiivsust sugu ei eksisteeri. Terminite naine ja mees või naiselik ja mehelik sisu on ajas muutuv, sõltudes praktikatest, mille taasesitamist peetakse kas „naiselikuks“ või „mehelikuks“ ehk sellest, kuidas sugu „tehakse“. Naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse, on Judith Butler veendunud sarnaselt Simone de Beauvoir’iga. Kuidas sugu „tehakse“, on ajas muutuv: 1920. aastatel olid ettekirjutused „naistele“ ja „meestele“ teistsugused kui praegu. Missugused naisekujud tõid Eesti esimesed naiskoreograafid lavale? Kas nende looming aitas kinnistada ideed naise „traditsioonilistest“ rollidest või panustas selle kummutamisse? Koreograafide arusaamad jõuavad tantsuks transformeerununa suhteliselt suure vaatajaskonnani, mistõttu on oluline, kuidas nad üht või teist sugupoolt laval kujutavad. Esitades laval alternatiivseid olemise viise, tutvustab koreograaf oma publikule teistsugust või uut soo „tegemise“ viisi. Sellega panustab ta ühiskondliku normi muutmisesse, mida me soolistatud subjektidena oleme paratamatult sunnitud tsiteerima. 

Uurimuse peamiseks allikaks on Eesti trükimeedias ilmunud artiklid: kriitikute arvustused ning teated tantsuetenduste ja koreograafide tegemiste kohta (nt esinemine välismaal). Artiklite leidmiseks kasutasin Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR, kokku õnnestus mul leida 88 artiklit ja teadaannet. Nimetatud allikad ei võimaldanud teada saada, kuidas tantsijannad end laval väljendasid, vaid kuidas (peamiselt meessoost) kriitikud nende loomingut arvustasid. Kuna koreograafide endi tantsualaseid märkmeid säilinud ei ole, pakuvad nimetatud allikad peaaegu ainsat võimalust Eesti varase moderntantsu kohta midagi järeldada. Partsi ja Neggo loodud naisekujude iseloomustamiseks analüüsisin fraase, millega kriitikud kirjeldasid ja iseloomustasid nende tantsuloomingut ja liigutusi. Koreograafide elukäikudele hinnangu andmiseks koostasin nende biograafiad ja võrdlesin neid 1920. aastatel valitsenud ideega „traditsioonilisest naisest“. Koreograafide biograafiad panin kokku trükimeediast pärit info põhjal, idee „traditsioonilisest naisest“ konstrueerisin teemakohaste uurimuste põhjal.

Parts ja Neggo kuulusid kahtlemata moodsate ja iseseisvate naiste hulka. Nad harisid end välismaal ning töötasid seejärel elukutseliste tantsijate, koreograafide ja pedagoogidena. Mõlemad olid abielus, bioloogilisi lapsi ei olnud kummalgi. Nad tõestasid, et naisel on võimalik realiseerida end väljaspool kodu. 1920. aastatel ei peetud kodust väljaspool tegutsevat naist „traditsiooniliseks“, valitses arvamus, et naise koht on kodus, kus tema peamiseks vastutusalaks on lapsed ja majapidamine. „Traditsioonilist“ naist peeti õrnaks, nõrgaks, lapsikuks, leebeks, tundlikuks, passiivseks ja ebakindlaks (Poska-Grünthal 1936; Kivimaa 2005, 34; Hinrikus 2011, 40).

Missuguse naise tõid Parts ja Neggo oma tantsulavastustes publiku ette? Partsi looming muutus tema karjääri jooksul märkimisväärselt. 1920. aastate alguses kirjeldasid kriitikud teda kui hõljuvat, graatsilist ja rõõmsat tantsijat, veidi hiljem iseloomustati tema tantsuloomingut kui jõulist, haaravat ja kütkestavat (siin ja allpool olen artiklitest pärit terminid kirjutanud kaldkirjas). Veelgi enam muutus Partsi esteetika 1926. aastal, kui tema tantsupartneriks sai Herman Oginsky. Kriitikud kasutasid nende etteasteid arvustades sageli termineid erootiline ja akrobaatiline.

Neggost sai Rudolf von Labani õpilasena Eestis „uue tantsu“ (Saksamaal nimetati seda stiili terminiga Ausdruckstanz) esindaja. Erinevalt plastilistest tantsijatest, keda kriitikute sõnul iseloomustas impressionistlik magusus, kirjeldati Neggo tantsuliigutusi kui täpseid, julgeid, ekspressiivseid, energeetilisi, unikaalseid, jõulisi ja kergeid. Kuna koreograaf eitas literatuuri, assotsiatsioone ja sisu, mõjus tema looming mitmete arvustajate sõnul abstraktsena.

Neile allikatele tuginedes võib väita, et 1920. aastate jooksul eemaldus koreograafide loodud naisekuju üha tugevamini „traditsioonilisest“. Kui Partsi 1920. aastate alguse graatsiline, hõljuv ja rõõmus lavakuju ei erinenud kuigivõrd „traditsioonilisest naisest“, siis jõulisuse lisandudes mõned aastad hiljem eemaldub ta sellest mõnevõrra. Väljakutse valitsevale soonormile esitas Neggo oma abstraktse tantsuloominguga, mida anonüümse kriitiku sõnul ei inspireerinud emotsioon, vaid mõistus. „Traditsiooniline naine“ oli teatavasti tundlik ja intellektuaalselt saamatu. Partsi ja Oginsky erootilised tantsud kujutasid endast midagi radikaalselt uut, presenteerides naist kirgliku, sensuaalse ja iharana.

Tuues lavale „ebatraditsioonilisi“ naisekujusid, näitasid koreograafid, et sugu saab „teha“ mitmel moel. Nad demonstreerisid, et naine võib olla graatsiline, jõuline, mõistuslik, erootiline. Sellega esitasid Parts ja Neggo väljakutse valitsevale soonormile ja aitasid muuta arusaamist sellest, mida pidada „naiselikuks“ või „mehelikuks“.

Downloads

Download data is not yet available.

Author Biography

Anne-Liis Maripuu , University of Tartu / Tartu Ülikool

Anne-Liis Maripuu – a PhD student at the University of Tartu. Her main research interest is early modern dance in Estonia and Germany. In 2018 Maripuu received a scholarship from the National Archives to gather information from the German dance archives about Estonian modern dancers who studied with Rudolf von Laban between 1921 and 1925. The research data was presented in the collection Teatrielu 2018. Maripuu has organised a symposium on Laban for his 140th birthday (2020) and two photo exhibitions: Dancing Free (Tantsides vabaks, 2018) and Gerd Neggo: “Dance Only Is Sovereign” (Gerd Neggo. “Tants ainuüksi on suverään”, 2021).

 

Anne-Liis Maripuu – Tartu Ülikooli doktorant. Tema peamine uurimisteema on Eesti ja Saksa varajane moderntants. Aastal 2018 pälvis Maripuu Rahvusarhiivi rahvuskaaslaste programmi stipendiumi info kogumiseks Saksa tantsuarhiivides Rudolf von Labani Eestist pärit õpilaste kohta. Uurimistöö tulemused ilmusid ajakirjas Teatrielu 2018. Maripuu on korraldanud konverentsi „Rudolf von Laban 140“ (2020) ja kaks fotonäitust: „Tantsides vabaks. Plastilise tantsu algusaastad Eestis“ (2018) ja „Gerd Neggo. „Tants ainuüksi on suverään““ (2021).

Published
2021-12-15