Filosoofiapärimused

Abstract

Käesolevas artiklis käsitlen filosoofiapärimuste paljususe teemat. Kõigepealt näitan, kuidas küsimusepüstitus, kas neid on üks või mitu, on ebaadekvaatne, ning pakun välja paremad terminid nende käsitlemiseks. Selle järgi, kuidas nähtused või asjad saavad tähenduslikult muutuda, saab välja joonistada nende väesolu ehk n-ö faasiruumi. Iseärased punktid selles väesolus ehk n-ö atraktorid märgivad süsteemi kalduvusi. Iga süsteem on rohkemal või vähemal määral ühendatud teiste süsteemidega, mis mõjutavad tema atraktorijaotust ja kalduvusi. Sellistes klapingutes tekib omaenda atraktorijaotus. Mitte kõik ei käi seal kokku, mitte kõik pole koosvõimalik. Seetõttu ei pea eeldama eelolevaid olemusi, mis tagaks nähtuste korrapära, vaid korrapärad tekivad asjade eneste läbikäimisest. Nõnda ei pea ka eeldama filosoofia olemust, mis realiseeruks ühes või mitmes kohas, vaid seda võib võtta teatava kokkukäimise, resonantsvormina. Artikli lõpuosas käsitlen seda, milles seisneb filosoofia kui resonantsvorm ehk olemiskuju. Siinses käsitluses puudutab filosoofia kõige otsesemalt tähenduslike muutumisvõimete ja nende mustrite ruumi ehk väesolu. Sellisena ei pea teada siduma mingi kindla kultuuri või avaldumisvormide külge, nõudmata samas mingi universaalse olemuse postuleerimist.