@article{Kuusk_2018, title={Tõejärgsest teadusest füüsika taustal}, volume={11}, url={https://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14405}, abstractNote={<p>Tõejärgse ajastu mõiste tõusis reljeefselt esile 2016. a poliitikamaastikul, täpsemalt seoses presidendivalimiste kampaaniaga Ameerika Ühendriikides, kui hakati jõuliselt levitama kuulujutte ja valeuudiseid. Viimaste hulka saab lugeda ka mõnede teadusuuringute ja nende tulemuste väga erapoolikut esitamist või lausa eitamist. Loodusteaduste filosoofias võib tõde mõista vastavusteooria vaimus ehk täieliku kooskõlana teadustulemuste ja reaalselt olemasoleva vahel, kuid enamasti vaadatakse niisugust vastavust pelgalt ideaalse eesmärgina, mis pole tegelikult saavutatav. Allpool kirjeldan lühidalt tõejärgse ajastu jõudmist füüsikute vaatevälja ja arutlen, kuidas see paigutub Thomas Kuhni teadusrevolutsioonide skeemi. Märgin, et nii tõejärgne teadus kui ka teadusfilosoofiline antirealism ei tunnista tõe vastavusteooriat, kuid väga erinevatel viisidel.</p> <p>The post-truth era gained momentum in 2016 during the US presidential campaign when robust rumors and fake news were actively distributed. They included also heavily biased presentations or outright rejection of results of some scientific investigations. The correspondence theory of truth claims that scientific results must perfectly conform to reality, but scientists mostly consider an exact correspondence as an ideal which is not attainable. In the present paper I describe how physicists took notice of the post-truth science and discuss its possible place in Thomas Kuhn’s scheme of scientific revolutions. The post-truth science and scientific antirealism both oppose the correspondence theory of truth, albeit rather differently.</p>}, journal={Studia Philosophica Estonica}, author={Kuusk, Piret}, year={2018}, month={Nov.}, pages={64–76} }