Studia Philosophica Estonica http://ojs.utlib.ee/index.php/spe University of Tartu Press en-US Studia Philosophica Estonica 2228-110X Sissejuhatus. Faktid, vaidlused ja argumendid tõejärgsuse ajastul http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14401 <p>Käesolev <em>Studia Philosophica Estonica</em>&nbsp;erinumber sisaldab läbilõiget 13. Eesti filosoofia aastakonverentsil kõneldust. Tartu Ülikooli poolt korraldatud konverents toimus 11-13. mail 2017 Käärikul ning selle teemaks oli „Faktid, vaidlused ja argumendid „tõejärgsuse” ajastul”. Kuulanud kolme päeva vältel sisukaid ja mitmekesiseid analüüse tõejärgsuse teemal jõudis ajakirja toimetus järeldusele, et konverentsi põhjal tuleks välja anda ajakirja erinumber, lisamaks ka Eesti ühiskonnas vohavasse debatti filosoofilist täpsust ja sügavust.</p> Leo Luks ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 1 8 Tõe ja vale vahel. Arusaamatuse epistemoloogia http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14402 <p>Essees põhjendan kolme teesi. (1) Lihtsatele küsimustele tõest—nt <em>mis on tõde või mida tähendab millegi tõesus?</em> — ei ole lihtne vastata. Tõde on keerukas mõiste nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Filosoofiliste tõeteooriate paljusus on üks paljude tegurite hulgas, mis tekitavad segadust tõe küsimuses. (2) Enamik vestlustes ja arutlustes kasutavatest lausetest ei ole sellised, mille kohta saaks öelda „tõene“ või „väär“ (ja muid võimalusi pole). Praktiliste vestluslausete hulgas moodustavad mustvalge tõeväärtusega laused vähemuse. Neid ümbritseb suur hulk mitte-singulaarseid ja mitte-primitiivseid lauseid: esiteks, enamasti on lihtväited kombineeritud omavahel, ja teiseks, sageli on lihtväited kombineeritud modaalsete ja normatiivsete lausetega. Ometi kiputakse ka selliselt keerukaid lauseid hindama lihtsa mustvalge mõõdupuuga. (3) Eelmisega seoses — esineb suur hulk tõe küsimuses segaduse tekitajaid, mida vestlejad oskamatuse või tähelepanematuse tõttu eiravad. Taolistest teguritest vaatlen lähemalt: (a) <em>konteksti</em>, mis „tõe tegijana“ nõuab vestlejatelt taustateadmisi või täiendavat süvenemist; (b) <em>tunnistust</em> ja <em>kuuldust</em>, mis vahendatud (propositsioonilise) teadmisena evib ridamisi (inimlikke) veatekitajaid; (c) <em>episteemiliste seisundite „maatriksit“</em>, mis kolmevalentset tõeväärtust doksastilistiliste uskumishoiakutega kombineerides käsitab ligi paarikümmet episteemilist seisundit. Episteemilised veatekitajad on „väljaspool lauseid“: inimese ja elamismaailma suhete iseloomus. Tõe(suse) probleemidel on kaks triviaalset allikat: (a) inimese tunnetuslikud, sh tõendamise võimed on piiratud; (b) maailma „tõendite salvestamise võimed“ on piiratud. Vestlustes põhjustavad ülalmainitud tegurid vigu kahel üldisel põhjusel. Esiteks, vestlejad asuvad lause tõeväärtust hindama enne, kui nad on aru saanud või välja selgitanud, mida lause (antud kontekstis) tähendab või mida kõneleja sellega öelda tahab. Teiseks, vestlejad ei mõista või eiravad modaalsusi ja allikaviiteid, mistõttu ei hooma otsese ja kaudse kõne mõju kõneluse tõeväärtusele. Lõpetuseks pakun välja üheksa filosoofilis-praktilist soovitust, mis võiksid hõlbustada hakkamasaamist tõe (või „tõe“) keerukustega.</p> Mario Rosentau ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 9 43 “there are no facts. . . ”: Nietzsche as Predecessor of Post-Truth? http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14404 <p>In light of recent political events Nietzsche was (again) charged as proponent of unscrupulous power-politics and as predecessor of “post-truth.” A passage from his late notes is notoriously quoted to denounce him as figurehead of relativism, truth-denial and post-factual attitudes: “facts are precisely what there is not, only interpretations.” By means of an analysis of this passage and its 19h century contexts, the paper reconstructs Nietzsche’s criticism of absolute truth. He problematizes notions of truth on the basis of epistemological, physiological, historical, and sociological considerations, arguing in favour of self-reflexive, pluralistic, and modest epistemic attitudes, which are occasionally associated with relativism. Unlike certain cliché-versions of relativism Nietzsche denies that every “perspective” is equally valid, and develops and employs a variety of interpretational and argumentative standards. ese standards are not absolute, but allow human evaluations of knowledge-claims. The proposed alternative between “truth” or “post-truth” construes a false opposition and underestimates the need for informed value judgments in politics and culture. In conclusion it is argued that prosecutors and defendants of “post-truth” are similarly vulnerable for resentful dogmatic ideologies, because of unwillingness or inability to accept and employ a post-absolutist loss of certainty.</p> Helmut Heit ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 44 63 Tõejärgsest teadusest füüsika taustal http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14405 <p>Tõejärgse ajastu mõiste tõusis reljeefselt esile 2016. a poliitikamaastikul, täpsemalt seoses presidendivalimiste kampaaniaga Ameerika Ühendriikides, kui hakati jõuliselt levitama kuulujutte ja valeuudiseid. Viimaste hulka saab lugeda ka mõnede teadusuuringute ja nende tulemuste väga erapoolikut esitamist või lausa eitamist. Loodusteaduste filosoofias võib tõde mõista vastavusteooria vaimus ehk täieliku kooskõlana teadustulemuste ja reaalselt olemasoleva vahel, kuid enamasti vaadatakse niisugust vastavust pelgalt ideaalse eesmärgina, mis pole tegelikult saavutatav. Allpool kirjeldan lühidalt tõejärgse ajastu jõudmist füüsikute vaatevälja ja arutlen, kuidas see paigutub Thomas Kuhni teadusrevolutsioonide skeemi. Märgin, et nii tõejärgne teadus kui ka teadusfilosoofiline antirealism ei tunnista tõe vastavusteooriat, kuid väga erinevatel viisidel.</p> Piret Kuusk ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 64 76 Tõejärgsuse näivusest http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14406 <p>Tõejärgsuse mõistet on kasutatud 1992. aastast, kuid avaliku debati teravik suunati nähtusele alles pärast 2016. a Brexiti hääletust ja Donald Trumpi Ameerika Ühendriikide presidendiks valimist. Tõejärgsuse debatis kõneldakse tõest ja teadmistest demokraatia eesmärkide kontekstis. Artikli eesmärgiks on vaadelda, milline on tõe roll demokraatlikus poliitilises valimisdebatis ning näidata, kuidas ekspertteadmine individuaalsete poliitiliste valikute tegemisel ning professionaalses tegevuses, sh teaduses on põhimõtteliselt erinevad.</p> Aive Pevkur ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 77 92 Poliitilised emotsioonid „tõejärgsetes“ ühiskondades http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14407 <p>Artikkel uurib 21. sajandi populismiga seotud, aga mitte sellega piirduvat uut tüüpi poliitilist kujutlusvõimet; uut tüüpi poliitilise afektiivsuse moodustumist ja selle emotsionaalset ökonoomiat. Nähtust, mida mõnikord kutsutakse „tõejärgse“ ühiskonna kujunemiseks, võib poliitilise tähenduseloome analüüsi seisukohalt näha kui nihet viisis, kuidas avalikkuses kujunevad ja organiseeruvad poliitilised seisukohad ja meeleolud, kuidas seda protsessi õhutatakse, juhitakse, orkestreeritakse ja parteipoliitikas ära kasutatakse ning kuidas see muudab demokraatlike ühiskondade poliitilist kultuuri ja inimeste suhtumist poliitikasse. Tänapäevane digimeedia võimaldab virtuaalsete ja reaalsete kollektiivide moodustamist, millest saavad kollektiivsete emotsioonide „lubavused“ (<em>affordances</em>). Lisaks sellele on leitud uusi viise traditsioonilise meediaga manipuleerimiseks ja sinna „päästikute“ istutamiseks, mis samuti poliitiliste emotsioonide lubavusteks kujunevad. Selle tagajärjel kujuneb 21. sajandi demokraatlikes ühiskondades välja uut tüüpi poliitilise kujutlusvõime vorm, mis angažeerib ja seadistab poliitilise afektiivsuse moodustumist ja korraldab selle emotsionaalset ökonoomiat senisest erinevalt.</p> Tõnu Viik ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 93 116 Post-Truth as a Procrastination of Enlightenment http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14408 <p>In recent years the cultural pessimistic position has become known, according to which we live in an “age of post-truth.” This thesis is supported by the observation of an increasing use of argumenta ad passiones in politics. In contrast to this view, I believe that “time” and “representation” play a more decisive role in individual post-truth arguments than the appeal to passiones. By analysing typical post-truth arguments, I arrive at a much more positive view on the present age: the designation of individual arguments as “post-truth” is already an expression of a process of enlightenment.</p> Jens Lemanski ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 117 127 Tõejärgsusest tõsiselt—tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak http://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14409 <p><em>Tõejärgsuse</em> mõistet kasutatakse enamasti moraliseerivalt ja irooniliselt, naeruvääristamaks erinevaid irratsionaalseid retoorilisi praktikaid, kuidas väidetele omistatakse tõeväärtust ning omandatakse seeläbi uskumusi n-ö faktidest hoolimata. Käesolevat ajastut iseloomustavate tähendusloomepraktikate puhul on täpsem rääkida pigem <em>uustõest</em>, väga mitmekesiste õigustusviiside vohamisest subkulutuuriti (nt ühismeedia „kajakambrid“, alternatiivmeedia jms). Nagu on õigesti tähele pandud, kujundavad säärased retoorilised praktikad üha rohkem ka poliitilisi jõujooni maailmas. Artiklis keskendun küsimusele, milles seisneb <em>tõejärgsus</em> kui omaksvõetud intellektuaalne hoiak. Erinevalt erinevate tõdede kemplusväljast seisneb antud hoiak, mis ulatub tagasi vähemalt antiikaja skeptikuteni, otsustamatuses, väidetele tõesuse omistamisest loobumises. Kasvõi kulunud relativismi paradoksi abil on lihtne näidata, et antud hoiak ei saa olla täiesti järjekindel ja kogu inimelu läbistav, näiteks sõelume argielus kogu aeg informatsiooni, lähtudes elulises situatsioonis edasiviivast infost, seda protsessi võibki juba nimetada tõeväärtuse omistamiseks. Selle kimbatuse selgitamiseks kasutan Gianni Vattimo poolt paljuski Nietzsche toel välja arendatud <em>hermeneutilise nihilismi kahetasandilist käsitust tõest</em>, mille kohaselt kuulub iga mingis kontekstis (keelemängus) omaksvõetud uskumusega kaasas üldisemal arutlustasandil moodustatud vastuväide, et tegemist on üksnes ühe võimaliku otsusega teiste seas, milles puudub „tõesuse kullaproov“. Olen seisukohal, et planetaarne nihilism on vältimatu ajalooline olukord, millega tuleb leppida ning tõejärgsus on sellele olukorrale vastav intellektuaalne hoiak.</p> Leo Luks ##submission.copyrightStatement## 2018-11-02 2018-11-02 128 147