Peptilise haavandi verejooks: patsiendid, ravi ja selle tulemused TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus 2003–2012
DOI:
https://doi.org/10.15157/ea.v0i0.11393Keywords:
peptiline haavand, verejooks, endoskoopiline ravi, kirurgiline ravi, suremusAbstract
Eesmärk. Töö eesmärgiks oli analüüsida ja iseloomustada peptilise haavandi verejooksuga (PHV) patsiente ning nende ravi ja selle tulemusi kui ravikvaliteedi näitajaid TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus viimase 10 aasta jooksul. Metoodika. Analüüsiti 953 PHVga patsiendi andmeid, kes olid hospitaliseeritud aastatel 2003–2012 TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikusse PHV diagnoosiga. Andmed retrospektiivseks analüüsiks saadi elektroonilisest andmebaasist, haiguslugudest, endoskoopilise uuringu, operatsiooni- ja lahanguprotokollidest. Hospitaliseerimise aja järgi jaotati uuritavad kahte üksteisele järgnevasse 5 aasta pikkusesse ajaperioodi: I periood 2003–2007 (493 patsienti) ja II periood 2008–2012 (460 patsienti). Nende perioodide andmeid võrreldi omavahel, et selgitada võimalikke muutusi PHVga haigete struktuuris, raviviisides ja -tulemustes. Tulemused. Oluliselt suurenes hospitaliseeritute hulgas aastatega nende arv, kes olid enne haigestumist kasutanud verejooksu soodustavaid ravimeid, samuti kasvas gigantsest (diameetriga ≥ 2 cm) haavandist lähtunud PHV osakaal ja sagenesid jätkuva verejooksuga juhud. Endoskoopilise uuringu ajal sedastatud jätkuva verejooksu korral rakendati endoskoopilist ravi vastavalt 93%-l juhtudest nii I kui ka II perioodil ning hiljutise verejooksu tunnuste korral vastavalt 83%-l ja 82%-l juhtudest. Kirurgilist ravi verejooksu peatamiseks rakendati eri perioodidel vastavalt 6,5%-l (32/493) ja 7,6%-l (35/460) (p = 0,45) juhtudest, seejuures valdavalt gigantsest haavandist lähtunud PHV tõttu. Operatiivse ravi järgne suremus I ja II perioodil oli vastavalt 3,1% (1/32) ja 8,6% (3/35) (p = 0,61). 10 aasta jooksul suri 953 patsiendist kokku 14 (1,5%): I perioodil 6 (1,2%) ja II perioodil 8 (1,7%) (p = 0,59). Järeldused.Hoolimata komplitseeritud PHV-juhtude sagenemisest pole suurenenud kirurgilise ravi vajadus verejooksu peatamiseks ega operatsioonijärgne suremus. Üldine suremus jääb 10 aasta vältel 1,5% piiridesse. Seda tulemust võib pidada rahvusvahelisel tasemel aktsepteeritavaks. Eesti Arst 2013; 92(9):498–503Downloads
Downloads
Published
How to Cite
Issue
Section
License
Pärast artikli avaldamist Eesti Arsti paber- või elektroonilises versioonis lähevad sellega seotud varalised õigused kooskõlas Eesti ja rahvusvaheliste autoriõiguse põhimõtetega üle ajakirjale. Kokkuleppe kohaselt kuuluvad uuringuartiklite, ülevaadete ja haigusjuhtude varalised õigused Eesti Arstide Liidule ning teiste Eesti Arstis avaldatud materjalide varalised õigused nii Eesti Arstide Liidule kui ka ajakirja välja andvale osaühingule Celsius Healthcare. Ajakiri sõlmib iga autoriga õiguste ülemineku kohta kirjaliku kokkuleppe. Kui avaldatud artikli koopiat kasutatakse mittetulunduslikul eesmärgil, näiteks õppetöös või lisatakse see väitekirja, siis ei ole kirjastajalt selle kasutusloa küsimine tarvilik. Kui autorid on kasutanud oma töödes mujal avaldatud materjali (fotod, joonised jms), siis tuleb selle Eesti Arstis avaldamiseks saada luba materjali kasutusõiguse omanikult.
Algupäraste uuringute, ülevaate- ja koolitusartiklite ning haigusjuhtude kirjelduste autorid peavad oma kaastöös alati esitama võimaliku huvikonflikti deklaratsiooni. Muud tüüpi kaastööde korral võib ajakirja toimetus seda autoritelt täiendavalt küsida ja avaldamisel artiklile lisada.
Avaldamisel lisatakse artiklile selle esmase toimetusse saabumise, avaldamisotsuse ja internetis avaldamise kuupäev.
