Retrospektiivne uuring primaarse hüperparatüreoosi kirurgilise ravi tulemustest Tartu Ülikooli Kliinikumis

Abstract

Taust ja eesmärk. Primaarne hüperparatüreoos (pHPT) on healoomuline haigus, mis ravimata jätmisel võib suurendada pahaloomulistesse kasvajatesse ja kardiovaskulaarhaigustesse haigestumise riski pHPT esmashaigestumus on 100–300 juhtu 100 000 inimese kohta. 76–89%-l juhtudest on pHPT põhjuseks parathormooni (PTH) üleproduktsioon ühe kõrvalkilpnäärme poolt, mis resulteerub enamasti hüperkaltseemiana. Uuringu eesmärgiks oli hinnata pHPT kirurgilise ravi tulemusi TÜ Kliinikumis. Metoodika. Tegemist on retrospektiivse uuringuga TÜ Kliinikumi kirurgiakliiniku 2009.–2013. aasta haiguslugude põhjal. Tulemused. Kokku tehti 2009.–2013. aasta jooksul TÜ Kliinikumi kirurgiakliinikus esmane operatsioon pHPT tõttu 78 patsiendile. 40%-l patsientidest oli tegemist juhuleiuga. Enne operatsiooni oli ioniseeritud kaltsiumi (iCa) keskmine väärtus 1,57 mmol/l ja keskmine PTH väärtus 44,35 pmol/l. Preoperatiivselt oli tehtud UH-uuring 76%-le patsientidest ja tehneetsium-99 sestamibistsintigraafia 72%-le patsientidest. Fokusseeritud juurdepääsu kaudu tehti paratüreoidektoomia 16 juhul. Keskmine iCa väärtus I operatsioonijärgsel päeval oli 1,26 mmol/l. Histoloogiliselt oli 83%-l juhtudest tegemist kõrvalkilpnäärme üksiku adenoomiga. Hilisemad andmed operatsiooni edukuse kohta saadi TÜ Kliinikumis kasutatava elektroonilise haigusloo eHL andmete põhjal ja telefoni teel tehtud intervjuude alusel 59 patsiendi kohta, kellest 90% olid paranenud. Järeldused. Arvestades kirjanduses refereeritud pHPT esmashaigestumust, on Eestis kirurgilisele ravile suunatud patsientide arv väike. Vajalik on nii haiguse preoperatiivse diagnostika, operatsioonimeetodi valiku kui ka postoperatiivse jälgimise käsitlust ühtlustada. Arvestades haiguse käsitluses konsensuse puudumist maailmas, on Eesti pHPT-patsientide põhjal lõplikke järeldusi keeruline teha. Kirjanduse andmetel ei oma fokusseeritud juurdepääs võrreldes kõikide kõrvalkilpnäärmete revideerimisega olulisi eeliseid. Lisaks võime spekuleerida, et kõrvalkilpnäärmete revideerimise korral pre- ja intraoperatiivsetest lokalisatsiooniuuringutest loobumine teeb revideerimise ka kulutõhusamaks võrreldes fokusseeritud juurdepääsu kasutamisega, seega võiks kõigi kõrvalkilpnäärmete revideerimine olla eelistatud operatsioonimeetod pHPT ravimisel.Eesti Arst 2014; 93(11):622–626