Kehaline treening kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel
Abstract
Krooniline südamepuudulikkus (SP) on kliiniline sündroom, mis põhjustab elukvaliteedi halvenemist ning mida muude sümptomite hulgas iseloomustavad koormustaluvuse vähenemine, väsimuse ja düspnoe teke. Kehaline treening on üks tõhusamaid meetmeid, et parandada SP-patsientidel kehalist koormustaluvust ja elukvaliteeti, vähendada haigestumust ja suremust (1). Kehalise treeningu korraldamine peaks toimuma raviarsti (kardioloog, sisearst), perearsti, taastusarsti ja füsioterapeudi koostöös ning ideaalis kardiaalse taastusravi keskuses, et tagada tõhus ja ohutu viis kehalise võimekuse parandamiseks. Siiski on igapäevapraktikas rakenduslikke vajakajäämisi, mis kasvavad välja SP-patsientide erinevast fenotüübist ja võimekusest ning takistavad tõhusa ja ohutu kehalise treeningu korraldamist. ExTraHF (Exercise training in heart failure) uuringu tulemuste kohaselt alakasutati kehalist treeningut 20% haiglates ning selle juhtiva põhjusena nimetati kehalise treeningu kasulikkuse ja ohutuse alahindamist (2). Käesolevas artiklis on esitatud ülevaade regulaarse kehalise treeningu kasutamise kohta neil kroonilise SPga patsientidel, kellel ei ole vasaku vatsakese abistavat seadet. Ülevaate aluseks on Euroopa Südamearstide Seltsi 2020. ja 2021. aasta ravijuhendid (1, 3) ning Eesti Haigekassa 2021. aasta ravijuhend (4).
Downloads
Downloads
Published
How to Cite
Issue
Section
License
Pärast artikli avaldamist Eesti Arsti paber- või elektroonilises versioonis lähevad sellega seotud varalised õigused kooskõlas Eesti ja rahvusvaheliste autoriõiguse põhimõtetega üle ajakirjale. Kokkuleppe kohaselt kuuluvad uuringuartiklite, ülevaadete ja haigusjuhtude varalised õigused Eesti Arstide Liidule ning teiste Eesti Arstis avaldatud materjalide varalised õigused nii Eesti Arstide Liidule kui ka ajakirja välja andvale osaühingule Celsius Healthcare. Ajakiri sõlmib iga autoriga õiguste ülemineku kohta kirjaliku kokkuleppe. Kui avaldatud artikli koopiat kasutatakse mittetulunduslikul eesmärgil, näiteks õppetöös või lisatakse see väitekirja, siis ei ole kirjastajalt selle kasutusloa küsimine tarvilik. Kui autorid on kasutanud oma töödes mujal avaldatud materjali (fotod, joonised jms), siis tuleb selle Eesti Arstis avaldamiseks saada luba materjali kasutusõiguse omanikult.
Algupäraste uuringute, ülevaate- ja koolitusartiklite ning haigusjuhtude kirjelduste autorid peavad oma kaastöös alati esitama võimaliku huvikonflikti deklaratsiooni. Muud tüüpi kaastööde korral võib ajakirja toimetus seda autoritelt täiendavalt küsida ja avaldamisel artiklile lisada.
Avaldamisel lisatakse artiklile selle esmase toimetusse saabumise, avaldamisotsuse ja internetis avaldamise kuupäev.
