Intravaskulaarne litotripsia alajäseme perifeersete arterite haiguse revaskulariseerivas ravis. Haigusjuhu kirjeldus

Abstract

Alajäseme arterite haigus, mille all kannatab maailmas üle 200 miljoni inimese, hõlmab jala arterite aterosklerootilist kahjustumist ning jäseme verevarustuse järkjärgulist halvenemist. Haiguse lõppstaadium kulmineerub sageli amputatsiooniga ning on mitmete tüsistuste tõttu seotud suure kardiovaskulaarse suremusega (1). Alajäseme arterite haiguse ravimeetodid on aastatega läbinud mitmeid tehnoloogilisi arenguid ning tänaseks on endovaskulaarsed protseduurid, väheinvasiivsed sekkumised kahjustunud soone ravimiseks, muutunud eelistatumaks valikuks jäseme verevarustuse taastamiseks. Siiski on endovaskulaarne ravi seotud teatud raskustega. Arteri seina ulatuslik kaltsifikatsioon, mis PARC (Peripheral Academic Research Consortium) kriteeriumite järgi hinnatult esineb kuni pooltel patsientidest, suurendab soone jäikust ja on seotud revaskularisatsiooni halvemate tulemustega ning siiani välja töötatud viisid kaltsifikatsiooni mõjutamiseks ei ole osutunud piisavalt tõhusaks (2). Intravaskulaarne litotripsia (IVL), üks uuemaid meetodeid raviarsenalis, põhineb helilainete abil lubjastuste purustamises. IVLi korral kasutatavad lained läbivad vabalt pehmeid kudesid ning mõjutavad üksnes suure tihedusega struktuure, mistõttu saab seda tehnoloogiat sihtmärgipäraselt kasutada kaltsifikaatide purustamiseks. IVL on nüüdseks saanud kasutusloa nii Euroopa Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides ning praeguseks avaldatud juhuslikustatud uuringute põhjal on tegemist efektiivse ravimeetodiga (3). Haigusjuhu kirjelduses on kajastatud IVLi kasutamist verevoolu taastamiseks ulatuslikult kaltsifitseerunud reiearteri femoropopliteaalsegmendi alal.