Terviseandmete teisene kasutamine südamepuudulikkuse diagnoosimise ja ravikäsitluse hindamisel

Abstract

Südamepuudulikkus (SP) on oluline rahvatervise probleem, kus õigeaegne ravi aitab vähendada hospitaliseerimist ja pikendada eluiga. Eestis puuduvad ülevaatlikud andmed SP levimuse, diagnoosimise ja ravi kohta ning see takistab haiguse käsitluse tõhusat hindamist ja parandamist. Käesolev analüüs lähtus Tervisekassa raviteekondade kiirendiprogrammi raamistikust, kus kuue nädala jooksul tuli kaardistada esmase SP käsitlus Eestis. Sellise välkanalüüsi läbiviimine oli võimalik tänu varem puhastatud ja ühtsele andmemudelile viidud andmestikule, mis sisaldas 10% Eesti rahvastiku kõiki raviarveid, retsepte, epikriise ja laborianalüüside vastuseid perioodil 2012–2019. Esmase SP (RHK-10 jaotis I50) kohorti kuulus 2557 inimest. Esmane SP diagnoos saadi enamasti perearstilt (n = 822, 43,5%) või erakorralise meditsiini osakonnast (n = 440, 23,3%). Perioodil 6 kuud enne ja pärast esmase diagnoosi saamist oli määratud natriureetilise propeptiidi tase (BNP, NT-proBNP) veres ja ehhokardiograafia tehtud 21,1%-l (n = 539) kohordist, samas 47,7% ei olnud saanud kumbagi testi. Kõikidest väljakirjutatud retseptidest jäi 15% välja ostmata. Prognoosi parandavaid ravimeid kirjutati peamiselt välja muu diagnoosikoodiga kui I50. Aasta jooksul sai 81,8% patsientidest SP prognoosi parandava ravimi retsepti. Vaatamata mitmetele piirangutele näitas uuring terviseandmete teisese kasutamise potentsiaali ja väärtust raviteekondade hindamisel ning planeerimisel.