Ägeda müokardiinfarktiga patsientide põhitunnused, ravi ja suremus vastavalt südame vasaku vatsakese väljutusfraktsioonile Eesti müokardiinfarktiregistri põhjal

Abstract

Taust ja eesmärk. Eestis on südamehaigustesse suremus aastate jooksul kahanenud, kuid püsib endiselt üle Euroopa keskmise. Ägeda müokardiinfarkti (ÄMI) järel on suurem suremus patsientidel, kelle vasaku vatsakese väljutusfraktsioon (LVEF) on vähenenud. Uuringuid, mis kirjeldaksid ÄMI-patsientide põhitunnuseid ja prognoosi LVEFi alusel, on vähe. Uuringu eesmärk oli kirjeldada ÄMI patsientide põhitunnuseid, ravikäsitlust ja suremust LVEFist lähtudes.
Metoodika. Uuringus kasutati aastatel 2021–2022 hospitaliseeritud patsientide isikustamata andmeid Eesti müokardiinfarktiregistrist. Registrist saadi andmed patsientide põhitunnuste, ravikäsitluse, LVEFi ning suremuse kohta. Patsiendid jaotati LVEFi alusel nelja rühma: LVEF ≥ 50%, LVEF 41–49%, LVEF ≤ 40%, LVEF teadmata.
Tulemused. Analüüsiti kokku 5231 patsiendi andmeid, kellest 44% moodustasid patsiendid, kelle LVEF oli ≥ 50%. Teadmata LVEFi rühma patsiendid (14% valimist) olid kõige vanemad. Kaasnevate haiguste esinemissagedus varieerus LVEFi eri rühmades. 2. tüüpi diabeeti, varasemat ajuinfarkti ja kroonilist südamepuudulikkust esines sagedamini rühmades, kus LVEF oli ≤ 40% või teadmata. 1. tüüpi müokardiinfarkti esines enim patsientidel, kelle LVEF oli ≤ 40%, ja 2. tüüpi müokardiinfarkti teadmata LVEFiga patsientidel. Haiglasisene ja ühe aasta suremus oli kõrgem teadmata LVEFi (vastavalt 35% ja 67%) ja LVEFi ≤ 40% rühmas (15% ja 35%).
Kokkuvõte. ÄMI-patsientidel esinevad tulenevalt LVEFist erinevused nende põhitunnustes, ravikäsitluses ja suremuses. ≤ 40% LVEFiga ja teadmata LVEFiga patsiendid on vanemad, neil on rohkem kaasnevaid haigusi ja nende nii lühi- kui ka pikaajaline prognoos on halvem.