@article{Kirss_Lauren_Rohejärv_Rull_2015, title={ Gestatsioonidiabeet: riskitegurid, esinemissagedus, perinataalne tulem ja sõeluuringu vastavus juhendile Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus ajavahemikul 01.01.2012–19.06.2013 }, url={https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/view/12060}, DOI={10.15157/ea.v0i0.12060}, abstractNote={ Gestatsioonidiabeet (GDM) on raseduse ajal tekkiv süsivesikute ainevahetushäire. GDMi õigeaegne diagnoosimine ja ravi vähendab perinataalseid probleeme ning aitab välja selgitada emad, kellel on hilisemas elus suurem risk II tüüpi diabeedi tekkeks. Eesmärk. Analüüsida GDMi ja selle riskitegurite esinemissagedust TÜ Kliinikumi naistekliinikus ning erinevate tegurite informatiivsust GDMi riski määramisel. Meetodid. Analüüsiti TÜ Kliinikumi naistenõuandlas 2012. aastal rasedusaegsele jälgimisele pöördunud naiste (n = 1073) anamnestilisi ja kliinilisi andmeid. GDMi diagnoosimise aluseks võeti 2011. aastal erialaseltsis heakskiidetud raseduse jälgimise juhend, mis järgib International Association of Diabetes in Pregnancy Groups’i (IADPG) soovitusi. Tulemused. Juhendi kohaselt oli jälgitud 867 rasedat (81%). Õigel ajal tehtud glükoositolerantsustesti alusel diagnoositi GDM 52 rasedal (6%). Kõikidel juhtudel rakendati dieetravi ning 12 juhul lisati metformiin või insuliinravi. 46%-l kõikidest jälgitud rasedatest (n = 495) esines üks või enam GDMi riskitegurit. Kõige sagedamini esinevateks olulisteks riskiteguriteks on raseda ülekaalulisus 18,5%-l (KMI 25,0–29 kg/m2) ja rasvumine 8,6%-l (KMI ≥ 30 kg/m2). Eelneva raseduse ajal esinenud GDM, suurekaaluline ( 10). Kokkuvõte. GDMi esinemissagedus on uute diagnoosikriteeriumite kasutuselevõtu järel kasvanud. Olulisim riskitegur on raseduseelne ülekaal. Vajalik on välja töötada skeem GDMiga emade sünnitusjärgseks jälgimiseks, et vahendada II tüüpi diabeeti haigestumise riski.Eesti Arst 2015; 94(2):75–82 }, journal={Eesti Arst}, author={Kirss, Anne and Lauren, Laura and Rohejärv, Merilin and Rull, Kristiina}, year={2015}, month={Feb.} }