Eesti Arst

Võimalus sõna sekka öelda

Elinor Õunap — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):251

Euroopa Arstide Liit tuli kokku Maltal

Indrek Oro — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):251–252

Tulevikuresidentuur

Joel Lumpre — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):255–260

Vitamiinide ja mineraalainete kasutamine raseduse ajal

Iveta Mikeltadze — 2019-05-27

Rasedusaegne toidulisandite ja vitamiinipreparaatide tarvitamine levib kogu maailma arenenud riikides. Lahknevuste tõttu uuringutulemustes puudub ühtne seisukoht, kas vitamiinide ja mineraalainete tarvitamist raseduse ajal peaks laialdaselt soovitama või mitte.

Eesmärk. Leida seos raseduse ajal vitamiinide ja mineraalaineid sisaldavate preparaatide kasutamise ning sagedasemate rasedusaegsete tüsistuste vahel.

Meetodid. Prospektiivse kohortuuringu „Happy Pregnancy” käigus kaasati 2334 rasedat, kes pöördusid rasedusaegseks jälgimiseks TÜ Kliinikumi naistenõuandlasse. Kogutud andmed sisaldasid detailset infot vitamiinide ja toidulisandite kasutamise kohta. Meditsiinilisest dokumentatsioonist saadi andmed rasedusaegsete tüsistuste esinemise ja rasedustulemi kohta.

Tulemused. Raseduse I trimestril kasutas erinevaid vitamiine ja mineraalaineid 56%, II trimestril 66,9% ja III trimestril 65,4%. Toidulisandite ja vitamiinipreparaatide kasutamine ei seondunud rasedusdiabeedi (5,7%), preeklampsia (2,7%), väikesekaalulise vastsündinu (8,4%), rasedusaegse hüpertensiooni (3%) esinemissagedusega ega raseduse lõppemisega keisrilõike teel (17,1%). Rasedate hulgas, kes olid raseduse I ja II trimestril kasutanud multivitamiine, oli vähem enneaegset sünnitust (4,6 ja 3,8%), võrreldes multivitamiine mittetarvitanud rasedatega (6,8 ja 7,1%). I trimestril C-vitamiini tarvitanud rasedatel esines vähem enneaegseid sünnitusi (4,3%) võrreldes nendega, kes ei kasutanud C-vitamiini (7%). Enneaegsuse riskiteguriteta rasedate hulgas multivitamiinide tarvitamine II trimestril vähendas enneaegse sünnituse riski 2 korda (šansside suhe 0,51 (95% usaldusintervall 0,31–0,85), p = 0,01).

Geneetika kliinilises meditsiinis nüüd ja tulevikus

Sander Pajusalu — 2019-05-27

Ülevaate eesmärk on kokku võtta kliinilise geneetika hetkeseis Eestis ning vaadata tulevikku. Viimase kümne aasta jooksul toimunud tehnoloogia kiire areng on muutnud oluliselt kliinilist geneetikat. Geneetilised testid, sh ülegenoomsed uuringud, on kättesaadavad ja laialdaselt kasutatud paljudel arstlikel erialadel. Üha rohkematel patsientidel õnnestub välja selgitada täpne, molekulaarne diagnoos, mis loob võimalusi nii raviks, nõustamiseks kui ka ennetuseks. Esimesed geeniteraapia lahendused on saanud ravimiametitelt müügiloa ja käimas on palju geeniteraapia ravimite uuringuid. Kõik need arengusuundumused esitavad väljakutseid ravikindlustusfondidele, aga ka ühiskonnale laiemalt.

Kuidas geenivaramu saab toetada rahvastikupõhist terviseedendust, haiguste ennetust ja varast avastamist

Marili Palover — 2019-05-27

Oleme harjunud haiguste geneetikast rääkima haigete ning suure haigusriskiga perekondade kontekstis. Siinse ülevaate teemaks on Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu potentsiaalsed väljundid terviseedendusel ja haiguste paremal käsitlusel Eestis. Geenivaramu oma suure rahvastikupõhise läbilõikelise regulaarselt täieneva ja teaduskoostööle avatud andmebaasiga püüab aidata mõista geneetika rolli väga erinevate haiguste tekkes, kasutades selleks Eesti geenidoonorite koematerjale, ülegenoomset geneetilist infot ja kättesaadavaid meditsiiniandmebaase. Nende abil püüame luua uusi riskimudeleid, mille abil saaks senisest täpsemalt panustada ennetusse – kas eluviiside suunamise, sõeluuringutesse varase kaasamise, personaalselt sobitatud ravimite või muu varase sekkumise valikul. Loomulikult püüab geenivaramu aidata teha vastava info kättesaadavaks ka geenidoonoritele ja nende arstidele, ehkki selle ülesande realiseerimiseks suuremas mahus tuleb arstide, teadlaste ja riigistruktuuride koostöös lähiaastatel lahendada mitmeid sisulisi ja tehnilisi küsimusi. Esimesed tagasiside pilootprojektid on juba töös ning nende täitmisel on tehtud tõhusat koostööd nii esmatasandi- kui ka teiste eriarstidega.

Subkliiniline hüpotüreoos

Olga Gusseva — 2019-05-27

Mõiste subkliiniline hüpotüreoos (SH) tähendab seerumi TSH (kilpnääret stimuleeriva hormooni, thyroid-stimulating hormone) sisalduse suurenemist türoksiini normaalse taseme juures. SH on biokeemiline diagnoos, seda häiret ei ole võimalik kliinilise pildi alusel diagnoosida, kuigi mõnel patsiendil võivad olla mittespetsiifilised kaebused. See on üsna tavaline leid tervete inimeste rahvastiku-uuringutes. SH esinemissagedus on suurem eakatel inimestel, tõenäoliselt on mõistlik kasutada vanusespetsiifilisi TSH norme. SH tavalisem põhjus on kilpnäärme autoimmuunne haigus, aga see võib olla ka kilpnäärmehaiguse ravi tagajärg. On ka teisi võimalikke põhjusi, näiteks mõnede ravimite kasutamine või mitteendokriinsed haigused. SH võib olla transitoorne, seetõttu soovitatakse diagnoosi kinnitamiseks ning ravi vajalikkuse üle otsustamiseks korduvalt kontrollida kilpnäärme talitlust. On teada, et SH võib mõjutada inimese tervise seisundit, kuid ei ole selge, kas asendusravi vähendab võimalikke riske ning parandab ravitulemusi või mitte. Enamikus ravijuhendites on soovitatud kilpnäärme asendusravi, kui TSH sisaldus on üle 10 mU/l.

Ewingi sarkoom rindkere piirkonnas

Kadi Allika — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):291–292

Pulmonoloogia. Põletikuvastase ravi rakendamine kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral muutub konkreetsemaks

Alan Altraja — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):293–297

Klassikalise galaktoseemia kliiniline ravijuhend: diagnoosimine, ravi ja jälgimine

Katrin Õunap — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):298–301

Reieluukaela murdude ravi Eestis läbi aegade

Arne-Lembit Kööp — 2019-05-27

Reieluukaela murd on raske vigastus, mille ravimata jätmise või puuduliku arstiabi korral haige invaliidistub või sureb lähiajal. Sajandeid tegeleti nende murdude konservatiivse raviga, kuid murru kokkukasvamiseni viis see harva. Operatiivse raviga alustati XIX sajandi keskpaiku ja tulemused olid siis tagasihoidlikud. Operatiivne ravi muutus tulemuslikumaks Marius Nygaard Smith-Peterseni kolmelamellilise naela kasutuselevõtu järel 1931. aastal. Esimesena Eestis hakkas selle naelaga üksikuid operatsioone tegema Ulrih Karell 1934. aastal. XX sajandi 60.–70. aastatel sai tänu parematele naela juhtsüsteemidele võimalikuks enamiku haigete opereerimine. Praegu on tänu implantaatide ja operatsiooni abivahendite täiustamisele ja endoproteeside kasutamisele võimalik üle 90% haigetest opereerida, paljudele neist saab tagada liikumisvõime ja osale neist ka võimaluse pöörduda tagasi endisesse ellu.

Uus teadusdoktor Mari-Anne Vals

Eesti Arsti toimetus — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):306

Uus teadusdoktor Liis Kadastik-Eerme

Eesti Arsti toimetus — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):307

Uus teadusdoktor Hedi Hunt

Eesti Arsti toimetus — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):308

Inga Freiberg 95

Mari Majass — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):309

Kroonika. Aprill 2019

Eesti Arsti toimetus — 2019-05-27

Eesti Arst 2019; 98(5):312