Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal

The Second World War in the personal reminiscences of British and Soviet servicewomen

2024-12-31T08:42:31+00:00

Teine maailmasõda Briti ja Nõukogude naiste isiklikes mälestustes

Artikli eesmärk on võrrelda kahe erineva poliitilise korraga ühiskonnas elanud naiste nägemust nende osalemisest Teises maailmasõjas. Valisin riigid, kellel oli enam-vähem sarnane kogemus naiste värbamisel relvajõududesse. Uurimuse fookuses on teemad, mis minu hinnangul olid kõige enam mõjutatud patriarhaalsest ideoloogiast ja kultuurist ning milles on näha mitmeid stereotüüpe, mis kujutavad naisi kui nõrgemat sugupoolt, ning vajadust võimendada sellist kuvandit ühiskonnas. Olen pööranud erilist tähelepanu järgmistele teemadele: 1) naisveteranide suhtumine sõtta kui nähtusesse; 2) suhtumine inimese tapmisesse; 3) hirmu ja enesekontrolli tunded, sest väidetakse, et naised satuvad lihtsamini paanikasse ja ei suuda sageli oma tundeid vaos hoida; 4) hirm kaotada naiselikkus; 5) mees- ja naissoost võitluskaaslaste suhted, sh ka romantilised ja intiimsed suhted.
Autor järeldab, et kuigi mõlemas riigis valitses üldine arvamus, et sõjas osalemine ei ole naistele kohane, jäid mitmed Teise maailmasõja ajal sõjaväes teeninud naised eriarvamusele. Mis puudutab inimeste tapmist sõjas, siis mitmed Briti naised olid üllatunud, et naiste aktiivses lahingutegevuses osalemist peeti tabuks, kuigi nad oleksid olnud valmis vaenlase vastu ka relvaga astuma. Mitmed naised, kes osalesid õhutõrjes ja lasksid alla vaenlase lennukeid, ei tundnud pärast sihtmärgi tabamist kahetsust. Nõukogude naisveteranid tunnistasid tihti, et esimese vaenlase tapmine oli raske kogemus ning sellele järgnes emotsionaalseid reaktsioone. Hiljem pidasid nad sellegipoolest sõjateenistuses jätkamist võimalikuks. On märkimisväärne, et mõlema riigi veteranid väitsid, et kättemaks kodumaa purustuste ja surnud kaasmaalaste eest oli nende põhiline motivatsioon vaenlase vastu võitlemiseks. Mõned naised tõdesid, et ei tundnud lahingu ajal üldse hirmu; teised tunnistasid, et olid hirmul iga pommitamise ajal. On oluline märkida, et ei Briti ega Nõukogude Liidu veteranid ei kartnud surma, vaid enim kardeti tõsiseid vigastusi, millega võis kaasneda invaliidistumine. Mõned mõlema riigi veteranid märkisid, et vaatamata stereotüüpidele, võisid naised jääda isegi vaoshoitumaks kui mehed ja nad ei sattusid harvem paanikasse.
Nii Suurbritannias kui Nõukogude Liidus kaasnes naiste värbamisega armeesse hirm kaotada oma naiselikkuse. Naiste välimusele pöörati palju tähelepanu. Briti naised olid pidevalt sotsiaalse surve all, sest nende välimust kritiseeriti ning anti juhiseid, kuidas vormirõivastuses naiseks jääda. Nõukogude naised kirjeldasid samuti juhtumeid, mil neile anti käsk olla naiselik, kuid see oli väiksema kaaluga kui Suurbritannias. Nii Briti kui Nõukogude naised püüdsid oma vormiriietust kaunistada ning kasutasid kosmeetikat, et näha välja veetlevamad.
Naised pidid mõlemas riigis tõestama, et sobisid oma ametikohtadele. Nad pidid võitlema meessoost kaassõdurite eelarvamusega, et nad ei suuda täita oma sõjaväekohustusi hästi. Mehed ja naised vahetasid toidupakkides olevaid tooteid ja abistasid üksteist majapidamistegevustes. On selge, et Teise maailmasõja ajal muutusid moraalinormid nii Nõukogude Liidus kui Suurbritannias, seksuaalkäitumine muutus vabamaks, kuid ühiskond pidas selle eest vastutavaks naisi. Laialt levinud oli aktiivset seksuaalelu elavate naiste häbistamine, samas sarnaselt käituvad mehed ei saanud hukkamõistu osaliseks. Teenistuses olevaid naisi süüdistati moraalituses olenemata sellest, kas neil oli romantilisi suhteid teenistuse ajal või mitte. Sellest tulenevalt suhtuti ka naisveteranidesse ning naiste teenistusse sõjaväes eelarvamustega, mis tugevdas sisemist misogüüniat. Kümnendeid hiljem rääkisid mitmed naisveteranid põlgusega relvaõdedest, kes olid seksuaalsuhetes meestega ning vabastati teenistusest, kui nad jäid rasedaks, püüdes neist distantseeruda.
Vaatamata olulistele erinevustele demokraatliku ja totalitaarse võimu vahel 1940. aastatel tuli tänu soolise hierarhia ülesehitamisele (eriti armees) esile mõlema ühiskonna üldine patriarhaalne olemus. Seetõttu puutusid nii Briti kui Nõukogude armees teenivad naised kokku sarnaste eelarvamustega.

Realism, Fascism, and Australia’s Cold War: The Whitlam Government’s de jure Recognition of the Baltic Annexation

2024-12-31T08:48:26+00:00

Realism, fašism ja Austraalia külm sõda: Balti riikide annekteerimise de jure tunnustamine Whitlami valituse ajal

1974. aastal tunnustas Austraalia 1940. aastal toimunud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist. Austraalia poliitilise suuna muutumine leiboristide partei moodustatud valitsuses peaminister Gough Whitlami ajal oli külma sõja kontekstis veider vahejuhtum, mida pole piisavalt uuritud. See paljastab mõndagi nii Austraalia kui Nõukogude Liidu suhtumise kohta Balti küsimusse détente’i perioodil. See oli samuti märgiline hetk tuhandete Balti riikidest Austraaliasse põgenenud baltlaste jaoks, kes protesteerisid selle otsuse vastu. Sellises olukorras muutis Austraalia oma poliitikat taas ning pöördus tagasi de facto tunnustamise juurde kui Whitlami ametijärglane Malcom Fraser 1975. aastal võimule tuli.
Uued arhiiviallikad, mis pärinevad peamiselt Austraalia välisministeeriumist, ning intervjuud võtmeisikutega annavad ülevaate senises ajalookirjutuses lahtiseks jäänud teemast, miks Balti riikide annekteerimist tunnustati. Sellele küsimusele vastamiseks uuritakse allikmaterjale aastast 1972 kuni 1974. aasta keskpaigani ehk Whitlami valitsuse algusest kuni ajani, mil de facto tunnustus muudeti de jure tunnustuseks.
Artikkel näitab, kuidas see otsus toimus kahe sammuna. Esimene otsus sündis 1972. aasta teisel poolel, mil Whitlam eiras välisministeeriumi soovitust ja muutis Austraalia de facto tunnustuspoliitika sõnastust. See sillutas tee tunnustamisele de jure 1974. aasta keskel, kuigi siis toimus see välisministeeriumi soovitusel. Artikkel asetab tunnustamisotsuse selgelt Austraalia tollase välispoliitika paradigmadesse, mis näitab, et põhiline motiveeriv faktor oli reaalpoliitiline vaatenurk, toetus détente’ile ja ebamäärased ideed Austraalia ja Nõukogude Liidu suhete parandamiseks.
Artikkel seab kahtluse alla varasemate uurijate oletused, et poliitika sündis kahtlastel asjaoludel ning eelkõige selle idee, et tunnustamisotsus tulenes Nõukogude Liidu valitsuse survest. Kõrvale võib jätta ka oletuse, et tunnustus oli seotud toona käimasolevate Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi läbirääkimistega, mis peagi tipnesid Helsingi lõppaktiga. Nende kahe idee vastu räägib austraallaste kohmakus tunnustuse väljakuulutamisel ja huvipuudus Helsingi protsessi vastu, eelnevate konsultatsioonide puudumine Nõukogude Liidu valitusega ning viimase vähene reaktsioon. Näis, et Nõukogude Liidu valitsus oli sama üllatunud kui kõik teised ega teadnud, kuidas reageerida.
Hoolimata de jure tunnustuse sünniloo täpsustamisest ja eelnevalt mainitud aspektidest, oli ka teisi taustategurid. Esiteks oli Austraalia tolleaegses poliitilise ja diplomaatilise eliidi hulgas levinud reaalpoliitiline arvamus, et väikesed rahvusriigid, nagu Balti vabariigid, ei olnud määratud ellu jääma ja neil on “parem” suuremas riikide kogumis nagu Nõukogude Liit. Mõned Austraalia valitsuse liikmed kahtlesid Balti riikide suveräänsustaotluses. Teine ebameeldiv tegur oli Whitlami etniline eelarvamus Austraalia baltlaste suhtes. Whitlam nimetas mitmel korral Baltikumist pärit inimesi natsideks ja nende kodumaad fašistlikuks. Whitlam ei soovinud vastu võtta Lõuna-Vietnamist saabuvaid pagulasi, sest ta eeldas, et sarnaselt baltlastele, esindavad nad kommunismivastast ja konservatiivset maailmavaadet, mis on ohtlik leiboristide positsioonile. Tema veendumust tugevdas ka asjaolu, et Austraalia sõjajärgses immigratsioonisüsteemis oli taustauuringute süsteem puudulik, mistõttu jõudis Austraaliasse väidetavalt sõjakurjategijaid, kes varjasid end Balti riikidest pärit ümberasujate hulgas.
Baltikumi annekteerimise tunnustamise saaga Austraalias on huvitav juhtumiuuring Balti küsimuse ajaloos külma sõja ajal. Nõukogude Liidu suhtes üldise hea tahte žestina mõeldud samm ei saavutanud pingelanguse tingimustes erilist edu. Nõukogude Liidu valitsus ei palunud poliitika muutmist ega esitanud ka tõelist protesti, kui Fraser varasema olukorra taastas. Võimalik, et Nõukogude Liit ei pidanud laiemas plaanis realistlikuks väljavaadet, et lääneriigid muudavad oma seisukohta Balti küsimuses ega uskunud, et Austraalia samm põhjustab de jure tunnustamise doominoefekti Läänes. Tähelepanuväärne on ka Baltikumi annekteerimise tunnustamise saaga mõju meie arusaamale selle ajastu Austraalia välispoliitikast.

Una Bergmane, Politics of Uncertainty: The United States, the Baltic Question, and the Collapse of the Soviet Union

2024-12-31T08:54:31+00:00

Lauri Kann, Inimohvritega revolutsioonisündmused Eesti linnades 1905. aastal

2024-12-31T08:59:36+00:00