Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal

Estonia and Denmark in the Middle Ages

2023-04-12T02:34:57+00:00

The Status of Danish Estonia: a colony or part of Denmark?

2023-04-12T02:34:54+00:00

Selleks, et vastata pealkirjas esitatud küsimusele, arutletakse artiklis erinevate Taani vallutatud alade (Fehmarn, Rügen, Pommeri, Mecklenburg, Holstein ja Lauenburg) staatuse üle. Aastal 1200 ei olnud Taani tsentraliseeritud riik ja selle olulisemates osades kehtisid eri õigussüsteemid. Rügeni, Pommeri ja Mecklenburgi vürste peeti sarnaselt Schleswigi hertsogile Taani vasallideks. Kui Friedrich II tunnistas Holsteini ja Mecklenburgi vallutamist Taani poolt, liitis Taani kuningas Holsteni Taani riigiga, ja on põhjust oletada, et sama kehtis Mecklenburgi puhul. Taani vallutatud alasid väljaspool Taanit peeti Taani riigi osadeks ning Eestit puudutavad allikad lubavad arvata, et see kehtis ka Eesti kohta.

King Valdemar II and Tallinn in 1219 – just another of his conquests or part of a grand plan?

2023-04-12T02:34:51+00:00

Tallinna vallutamine aastal 1219 on nii Taanis kui Eestis rahvusliku ajaloonarratiivi oluline sõlmpunkt. Neid sündmusi on ümber jutustatud populaarteaduslikes käsitlustes, ajalooromaanides, romantiseeritult kujutatud maalidel, filmides ja joonisfilmides. Kuid kas seda pidasid oluliseks ka Taani kuningas ise ja tema kaasaegsed? Artikkel analüüsib 1219. aasta vallutust kuningas Valdemar II varasemate sõjakäikude ning kuninga Lähis-Ida ristiretke kavatsuste taustal.

Old Documents – New Meanings. Some Interpretations of Danish Privilege Charters for North Estonian Towns

2023-04-12T02:34:49+00:00

Keskaegsete linnade autonoomia õigusliku aluse moodustasid maahärra annetatud linnaõigus ja privileegid. Taaniaegse Põhja-Eesti linnades, Tallinnas, Rakveres ja Narvas, olid selleks Lübecki õigus ja Taani kuningate ürikud. Nende õiguste ja dokumentide annetamise asjaolud, muu hulgas aeg, ei ole aga alati selged. Annetamise protsessi ja dokumentide algset tähendust aitab osaliselt rekonstrueerida ürikute sõnastuse ja kirjutajate töö uurimine, privileegide hilisemal tõlgendamisel on aga abiks ürikute hiliskeskaegsed ja varauusaegsed koopiad ja tõlked.

Alates Friedrich Georg von Bungest on uurijad pidanud Lübecki õiguse Tallinnale annetamise alusdokumendiks Taani kuninga Erik Plovpenningi ürikut 15. maist 1248, milles Tallinna kodanikele lubati Lübecki kodanikega samu õigusi. Võimalik, et see ei tähendanud veel Lübecki õigust, vaid lihtsalt õigust linna elama asuda ja seal majandada. Selgesõnaliselt lubab Lübecki õigust (ius lubicense) Tallinnal kasutada alles kuningas Christoffer I ürik 1255. aastast. 1248. aasta ürikut hakkas Tallinna raad esitlema Lübecki õiguse esma-annetamisaktina alles Rootsi ajal, kui keskvõim püüdis linna autonoomiat kärpida, raad aga üritas tõendada oma õigust iseseisvatele otsustele võimalikult vana dokumendiga.

1248. aasta ürik ei ole originaalis säilinud. Selle tekst on tuntud Saksa ordu provintsiaali Burchard von Dreylebeni 1347. aastal kinnitatud transsumpti kaudu, mis sisaldab kokku 27 olulisema Tallinnale annetatud taaniaegse üriku ärakirja. Enamik neist ürikutest on säilinud ka originaalis. Transsumpti on kirja pannud Tallinna raekirjutaja ning võib arvata, et kopeeritavad ürikudki valis välja nimelt raad ja mitte orduprovintsiaal. Sama kirjutaja käega on lisaks arvukatele Tallinna raedokumentidele kirja pandud ka näiteks Saksa ordu Liivimaa käsknike, Rootsi kuninglike ametnike Soomes, Tallinna dominiiklaste ja tsistertslaste kloostri jt nimel väljastatud dokumente, kui neis on puudutatud Tallinna. Niisiis oli kirjutajal mitme eri võimukandja ja institutsiooni usaldus, ta oli hästi informeeritud erinevates administratiivsetes ja poliitilistes küsimustes ning tundis muu hulgas suurepäraselt Taani võimu ordule üleandmise asjaolusid Põhja-Eestis.

Rakvere sai Taani kuningalt privileegid 1302. ja 1345. aastal, Narva 1345. aastal. Nii Rakverel kui ka Narval lubati kasutada tallinlastega võrdseid õigusi. Nagu vanim Tallinna privileegiürik, nii ei ole ka neist kolmest dokumendist ükski originaalis säilinud. 1345. aastal Rakverele ja Narvale väljastatud ürikute kirjapanijaks võis olla kuningas Valdemar IV saadiku Stig Anderssoni sekretär, kelle kätt kohtab mitmetes teistes saadiku väljastatud ürikutes. Kuna 1345. aasta ürikus Narvale (nagu ka Rakverele) mainitakse kuningas Eriku aegseid õigusi, on osa uurijaid arvanud, et algselt sai Narva privileegid Erik Menvedi valitsemisajal, kuigi ühtki teist dokumenti peale 1345. aasta üriku selle kinnituseks ei ole. Võimalik, et kuningas Eriku nimi on Narva ürikusse sattunud seetõttu, et üriku kirjapanija kasutas osaliselt eeskujuna varem samal aastal Rakverele väljastatud üriku teksti, mille koostaja võis olla tema ise. Algse kirjutaja, samuti hilisemate ärakirjade valmistajate ja tõlkijate kasutatud sõnastus ja eeskujud võivad olla mõjutanud ka teiste privileegiürikute uusaegset tõlgendust.

Üldjoontes kujunes taaniaegse Põhja-Eesti linnade õiguslik seisund, mis võimaldas Lübecki õiguse kasutamist ja apellatsiooniõigust Lübeckisse või mõnda teise Lübecki õiguse linna, sama mustri alusel, nagu Taani võimu alla kuulunud Saksa aladel. Nagu Saksamaal, nii ka Eestis võis küllaltki oluline osa selles olla linnade endi algatusel.

The Royal Danish Ship Maria in Tallinn 1518–19

2023-04-12T02:34:46+00:00

1518. aasta sügisel paiskas tugev läänetorm Tallinna Taani kuninga Christian II lipulaeva Maria, mis oli arvatavasti omaaegse Läänemere suurim sõjalaev. Laev oli remonditööde tõttu sunnitud Tallinnas talvituma. Artikkel seab eesmärgiks selle üksiksündmuse võimalikult mitmekülgse rekonstruktsiooni seni vähe või üldse mitte kasutatud kirjalike allikate vahendusel, et visandada keskaegse Tallinna kui sadamalinna funktsioneerimise põhijooni. Allikates kajastuvad üldisest poliitilisest olukorrast tulenevad pinged, laeva varustamisega seotud probleemid ja meremeeste läbikäimine linnaelanikega. Tallinn ei olnud küll keskaegse Läänemereruumi silmapaistev laevaehituskeskus, kuid Maria saadi siiski uuesti merekõlblikuks.

Livonian-Danish relations in the first half of the 16th century

2023-04-12T02:34:42+00:00

Artikkel käsitleb Liivimaa poliitiliste jõudude ja Taani kuningriigi vahelisi suhteid 1510.–40. aastatel, keskendudes suhtluse iseloomule ja põhilistele suhtlusteemadele. Samuti uuritakse, milline oli Taani roll Liivimaa poliitikas ning kuidas Liivimaal Taanisse suhtuti. Asjaolu, et nii Taani Riigiarhiivis kui ka teistes Läänemere-äärsete riikide arhiivides on Taani ja Liivimaa suhete kohta hulgaliselt seni kasutamata allikaid, annab head võimalused selle teema edasiseks uurimiseks.

Nii Liivimaal kui ka Taanis valitsesid nendel kümnenditel poliitiliselt heitlikud olud ning see mõjutas olulisel määral ka nendevahelisi suhteid. Olulise mõjurina tõuseb Liivimaa ja Taani suhetes esile Preisimaa, mille valitseja Brandenburg-Ansbachi markkrahv Albrecht otsis Taanist tuge nii Saksa Ordu kõrgmeistri (1511–25) kui ka Preisimaa hertsogina (1525–68). Ordu Liivimaa haru suhe Taaniga oli muutlikum, sest 1525. aasta järel sai Preisimaast Saksa ordu Liivimaa haru üks peamisi vastaseid ning seetõttu halvenesid ka ordu suhted Taani kuningaga, kellest sai 1526. aastal Preisimaa hertsogi äi. Juba varem olid ordu ja teistegi liivimaalaste suhteid Taaniga komplitseerinud viimase aeg-ajalt esitatavad taotlused Eestimaa tagasisaamiseks, mida ajuti peeti ka tõsiseks ohuks. Peale selle omandas Taani kuningas 1519.–20. aastal Kolga mõisa, mida ta siiski pidevalt kontrollida ei suutnud ning mille valdus- ja kohtuvõimu üle vaidlesid kuningas ja ordu kuni 1550. aastateni. Ordu ja Taani suhteid muutsid keeruliseks ka suhted keisriga, kuna 1523. aastal kukutatud Christian II oli Karl V õemees ning keiser ei tunnustanud kuni 1544. aastani Taanis võimul olevaid kuningaid. Ordu järgis keisri poliitikat ning aeg-ajalt nimetas ta Taani valitsejaid otsesõnu mittelegitiimseteks.

Liivimaal oli alates 1520. aastate lõpust ka Preisimaa-meelne leer, kes lootis toetust Taani kuningalt. Leeri olulisim esindaja oli Preisimaa hertsogi vend Wilhelm, Riia peapiiskopi koadjuutor (1529–39) ja peapiiskop (1539–63). Taani kuninga diplomaatiline tugi parandas Wilhelmi positsioone Saare-Lääne vaenuse (1532–36) alguses, kui ta lootis saada sealseks piiskopiks. Taanis puhkenud Krahvivaenus (1534–36) ei võimaldanud Wilhelmi välismaistel toetajatel teda aga olulisel määral abistada, mistõttu lõppes Saare-Lääne vaenus Preisimaa-meelse leeri kaotusega, ehkki Krahvivaenus oli võidukas just Wilhelmi toetajatele. 1544. aastal tunnustas keiser Christian III-t Taani legitiimse kuningana ning seda tegi ka Liivimaa orduharu. 1547. aastal suri Preisimaa hertsogi Taani printsessist abikaasa, misjärel lõdvenesid Preisimaa ja tema toetajate sidemed Taaniga oluliselt. Seevastu paranesid ordu ja teiste liivimaalaste suhted Taaniga, nõnda et Liivimaa sõja alguses nähti kuningriiki perspektiivikaima liitlasena.