Aarne Michaël Tallgren, Estonia, and Tartu in 1920: The image of a country in correspondence [Abstract: Kokkuvõte: Aarne Michaël Tallgren, Eesti ja Tartu aastal 1920: riigi kuvand kirjavahetuses]

Authors

  • Timo Salminen University of Helsinki

DOI:

https://doi.org/10.12697/AA.2019.2.02

Keywords:

University of Tartu, History of archaeology, Aarne Michaël Tallgren

Abstract

Kokkuvõte: Aarne Michaël Tallgren, Eesti ja Tartu aastal 1920: riigi kuvand kirjavahetuses

Rahvusvaheliselt tuntud Soome arheoloog Aarne Michaël Tallgren (1885–1945) määrati Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli esimeseks Eesti ja Põhjamaade arheoloogia professoriks juunis 1920. Ta oli selles ametis kevadeni 1923. Mida tähendasid talle Eesti, Tartu ja sealsed elamistingimused enne Tartusse kolimist? Milline oli tema ettekujutus Eestist, eriti seoses enda identiteediga? Kuidas ja miks muutus tema vaatenurk sügissemestril 1920?

Artikkel põhineb suures osas A. M. Tallgreni ema Jenny Maria Montin- Tallgreni kogul, mida hoitakse Soome Rahvusarhiivis. Kirju Mikko Tallgrenilt tema vanimale vennale Oiva Johannes Tallgrenile (hiljem Tuulio) hoitakse viimase kogus Soome Rahvusraamatukogus. Head võrdlusmaterjali pakuvad A. M. Tallgreni kirjad kolleegile ja lähedasele sõbrale Aarne Europaeusele (hiljem Äyräpää), mida hoitakse tema kollektsioonis Soome Muuseumiameti Arhiivis. Hajusaid killukesi leiab ka kirjadest, mille Tallgrenile saatsid tema kolleegid ning mida hoitakse Soome Rahvusraamatukogus.

Arheoloogia alal lähtus Tallgen uurimisprobleemidest ja arusaamadest soome-ugri mineviku kohta, mille olid sõnastanud Matthias Alexander Castrén ja Johan Reinhold Aspelin. Ta avastas aga peagi, kui ajast maha jäänud need olid, ning võttis omaks rahvusvahelise orientatsiooniga lähenemise Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloole, mis keskendus Euroopa pronksiaja lõunapoolsetele juurtele. Samas jätkas ta ka populaarteaduslike tööde kirjutamist Soome esiajast. Vaatamata sellele on 19. sajandi rahvusromantiline lähenemine Soome ajaloole Tallgreni Eesti-sümpaatia selgitamisel keskse tähtsusega.

Tallgreni maailmavaade põhines seaduslikkusel ja isiklikul vastutusel. Keele küsimuses esindas ta liberaalset vaatenurka, mille oli pärinud oma kakskeelsest, soome- ja rootsikeelsest kodust. Tallgreni isiklikku identiteeti mõjutasid lähedased suhted oma õdede-vendade ning vanematega, eriti emaga. Lisaks mõjutas teda lapsepõlve ja noorusaja Turu piirkond.

Tallgreni kohale määramine ja Tartusse saabumine said teoks tänu iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamisele. Soome teadlaste Tartusse määramise akadeemiliseks eeltingimuseks oli otsus arendada Tartu Ülikool eestikeelseks asutuseks. See tähendas vene ja saksa keelt kõnelevate professorite vahetamist eestikeelsete vastu, kuid kuna 1910. aastate teisel poolel oli sobivatest akadeemilise kvalifikatsiooniga eestlastest puudus, otsustati kutsuda Tartusse õpetama ka teadlasi välismaalt. Avati uued õppetoolid, mida peeti oluliseks uue riigi ja selle identiteedi loomiseks, nende hulgas ka arheoloogia õppetool.

Tallgren ei olnud esimene Soome arheoloog, kellega läbirääkimisi peeti. Oskar Kallas kirjutas esimesena Juhani Rinnele, küsides kas ta oleks huvitatud arheoloogiaprofessoriks ja Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saamisest. Ka Aarne Europaeuse nime mainiti juba 1919. aastal vähemalt muuseumiga seoses. Pärast seda, kui Rinne loobus, saadeti 1919. aasta teasel poolel päring Tallgrenile. Märtsis 1920 informeeris Tallgren Eisenit oma loobumisest. Pärast seda asus Tartu Ülikooli soome-ugri keelte professor Lauri Kettunen veenma Tallgreni ümber mõtlema. Lõpuks Tallgren nõustus. Mais ja juunis tegi Tallgren viienädalase ekskursiooni Eestisse ja sel ajal teatati talle, et ülikool on valinud ta professoriks.

Tartus seadis Tallgren end sisse jurist Oskar Rütli kodus. Rütli oli aktiivne Eesti-Soome suhete edendaja ja tema abikaasa Vilhelmiina/Vilhelmine (Mimmi) oli soomlane.

Tallgren töötas Tartus 1923. aasta kevadeni, mil sai tõenäoliseks, et ta nimetatakse Helsingi Ülikooli arheoloogiaprofessoriks. Lisaks tundis ta, et on täitnud oma ülesande Tartus, olles arendanud välja nii akadeemilise kõrghariduse arheoloogia valdkonnas kui ka kohaliku muuseumivõrgustiku. Tallgren võttis siiski arheoloogiatudengite eksameid vastu ka 1920. aastate teisel poolel ja võttis osa aruteludest, mille eesmärgiks oli formuleerida pärandiga seotud seadusandlus.

Pärast Tartusse saabumist mõistis Tallgren peagi, kui palju tööd professuur endast kujutab. Ta sai aru, mida Tartu ja Eesti temalt kui professorilt ootavad ning mida Tartu professuur tema enda jaoks tähendab. Ta tundis, et nii arheoloogiat kui ka Tartu Ülikooli hinnati Eestis kõrgelt, mis süvendas tema optimismi. Tema muljed muuseumitest ja raamatukogudest olid eripalgelised.

Tallgreni esmamuljed Eestist kui riigist ja eestlastest mais 1920 olid eksootilised. Ta oli „üldiselt lummatud kõigest“, mida nägi. Tartu akadeemilised ja aristokraatlikud tahud meeldisid Tallgrenile kui teadlasele ja romantismi vaimsele järgijale eriti. Samas vaatles ta Eesti ühiskonda ja selle võimalikke pingekoldeid 1918. aasta kodusõjast toibuva Soome vaatenurgast. Ta muretses baltisakslaste isoleerituse pärast. Lisaks kartis ta, et halvenevad majanduslikud tingimused võivad viia sotsiaalse konfliktini.

Tallgren imetles eestlaste töökust ja iseloomustas eestlasi kui meeldivaid inimesi. Ta leidis, et eestlaste iseloom on elavam kui soomlastel. Ta väärtustas eestlaste sõbralikkust ja heatahtlikkust, kuid hindas ka seda, et linnas oli teisi soomlasi, kellega suhelda. Välismaal olemine omandas Tallgreni jaoks uue tähenduse: see muutus võimaluseks õppida Soomet rohkem hindama ja realistlikumal viisil, ilustamata armastama. Teisest küljest pakkus see võimalust põgeneda Soome Rahvusmuuseumis valitsenud ebameeldivast olukorrast.

Tallgreni olulisim võrgustik Tartus moodustus tema tudengitest ja see tekkis järk-järgult tema kolmeaastase professuuri jooksul. Selle grupi tuumiku moodustasid 1920. aastal Harri Moora, Marta Schmiedehelm ja Eerik Laid, kellega Tallgren jäi pidevalt suhtlema ka pärast Tartust lahkumist.

Tallgrenile tähendas Tartusse kolimine eemal viibimist oma vanematest ja teistest sugulastest, kellega tal olid tihedad suhted. Ta ema nägi olukorda Eestis igas mõttes nagu tema poeg. Ka tema oli mures Eestis valitseva olukorra pärast. Tallgreni isa ja vend Oiva kahtlesid, kas Mikko tõesti pühendub Tartus oma professuurile. Seetõttu saatis A. M. Tallgren pidevalt oma sugulastele teateid oma rahulolu kohta ja näib, et nad aktsepteerisid neid. Tallgreni nägemus Eestist ja Tartust ning oma kohast selles, suhtumine oma professorikohustustesse, mõtted Eesti ühiskonna võimalikest arengutest ja suhe koduga olid vastastikuses seoses. 1920. aasta sügiseni põhines Tallgreni kujutlus muinasaegsest Eestist ja üldistel teadmistel. 1920. aasta ekskursiooni käigus hakkas ta mõtlema Eestist kui oma tööpaigast.

Tallgreni kirjad dokumenteerivad seda arenguprotsessi, mille käigus ta proovis mõista oma ülesandeid ja rolli. Pärast enda Tartusse sisseseadmist püüdis Tallgren üle saada võõristustest, mida Eesti temas tekitas, otsides selles endale tuttavlikke jooni. Samuti proovis ta näidata, et tema identiteedi kujunemise protsess toimus lihtsalt. Võimalik, et ta tegi seda selleks, et rahustada oma vanemaid või kergemini uues keskkonnas kohaneda. Igal juhul rahunes ta esimese semestri jooksul. Seda protsessi võis mõjutada stabiliseeruv poliitiline olukord, Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline rahuleping veebruaris 1920 ja parlamendivalimised novembris. Kuigi ajaline suhe nende vahel on nähtav, ei ole põhjuslikku suhet võimalik tõestada.

Sotsiaalselt kuulus Tallgren Tartu Soome professorite seltskonda, kuhu kuulusid ka mõned Rootsi professorid, kuid sarnaselt enamikule teistele soomlastele tähendas eesti keele oskus, et ta ei kapseldunud oma gruppi, vaid suutis luua ja hoida kontakte kohalikega.

Tallgreni kujutlus Eestist ja Tartust põhines pigem elukogemusel ja erialasel taustal kui päevapoliitikal. Arheoloogi ja kultuuriajaloolasena otsis ta nähtule ja kogetule ajaloolisi selgitusi. Sellest vaatenurgast oli oluline, et ta suudaks end ja oma Soomes elavat peret veenda, et tema algne ebakindlus oli olnud alusetu.

Downloads

Download data is not yet available.

Author Biography

Timo Salminen , University of Helsinki

Timo Salminen is a freelance researcher and Associate Professor of archaeology at the University of Helsinki.

Downloads

Published

2019-12-31