„Agenda Parva” kultuuriloolisest taustast

  • Péter Pomozi ELTE BTK, Magyar Nyelvtudományi és Finnugor Intézet, Finnugor Taszék
Keywords: lõunaeesti vana kirjakeel, „Agenda Parva”, Poola kuningas István Báthory, Tartu ja Braunsbergi jesuiitide kolleegium, Tartu jesuiidid, uuenduslik eesti kirjaviis

Abstract

„Agenda Parva” (1622) on esimene tervenisti säilinud raamat, mis sisaldab pikemaid eestikeelseid tekste. Teose lõunaeesti keele ortograafia erineb kardinaalselt tolle aja Põhja-Eesti alade saksapärasest kirjaviisist, kuid ka hilisemast lõunaeesti omast. Eriliselt paindlik kirjaviis sündis tänu Tartu jesuiitide kolleegiumi ja tõlkeseminari tööle aastail 1583–1625. Selles õppeasutuses töötanud, mitmelt Euroopa maalt valitud preestrid tundsid üsna hästi ka kohalikke keeli. Haridust said siin ka eesti soost kasvandikud, kelle hulgast mõned astusid hiljem ordusse. Baltimaades arenes välja jesuiitide kolleegiumide võrk, mis töötas Liivimaal kuni Rootsi aja alguseni (1622–1625). Koolide võrgustik poleks aga saanud nendel aladel tekkida ilma Transilvaaniast pärit Poola kuninga István Báthoryta (valitsemisaeg 1576–1586). Báthory oli suurepärane väejuht ja haritud humanist. Tema saavutatud sõjaline edu Ivan Julma vastu võimaldas alustada suurejoonelist rekatoliseerimistööd ka Liivimaal. Siinses artiklis tuleb juttu „Agenda Parva” kultuuriloolise tausta vähem tuntud üksikasjadest. Need mängisid otsustavat rolli selles, et tänu jesuiitide koolidele sündis lugejasõbralik ortograafia, millesarnast ei olnud Liivimaal kasutusel samal ajal ega ka hiljem kuni 19 sajandi alguseni.

On the culture-historical background of the „Agenda Parva”. The „Agenda Parva” (1622) is the earliest fully surviving book which contains a longer text in Estonian. The orthography of its South- Estonian language differs totally from the Germanic spelling of the contemporary North-Estonian texts, as well as from the later South-Estonian spelling. What was behind this was the work of the Jesuit College and translators’ seminary in Tartu, 1583–1625. The monks who taught there, having been selected from several European countries, knew the local languages good, and many of their students who were native speakers of Estonian later became members of the Jesuit order as well. Until the Swedish occupation in Livland 1622–1625, there was a whole network of Jesuit colleges in the Baltic region. The formation of this network would have been unimaginable without Stephen Báthory, the Transylvanian-Hungarian king of Poland (1575–1585). He was an excellent strategist and a learned humanist. His military successes established the chance of recatholisation in Livonia. This article focuses on less known details from the culture-historical background of the „Agenda Parva”, which had, however, a crucial role in that by the Jesuit schooling and education an excellent scribal tradition could develop, that was unique not only in its age but as late as the 19th century.

Published
2013-12-18