Eesti keele da-infinitiivis öeldisverbiga tingimuslaused

Abstract

Artikkel tutvustab tingimuslauseid, mille öeldisverb on da-infinitiivi vormis.Vastatakse küsimustele, milliste vahenditega sellises lauses hüpoteetilisuse astet väljendatakse, millistes funktsioonides saab da-infinitiivse öeldisverbiga tingimuslauseid kasutada ning kas isiku-, aja- ja kõneviisikategooriaga markeerimata verbivormi kasutus tingimuslauses muudab lause geneeriliseks.Uurimus näitab, et da-infinitiivis öeldisverbiga tingimuslause eristub finiitse predikaadiga tingimuslausest mitmes mõttes. Lause hüpoteetilisuse aste järeldub suures osas pealause predikaadi vormist. Kui pealause öeldisverb on indikatiivis, on lausel enamasti madal hüpoteetilisuse aste; kui aga konditsionaalis, siis on kogu lausel sageli kõrgem hüpoteetilisuse aste. Lause hüpoteetilisuse astet võib lisaks pealause öeldisverbi kõneviisile mõjutada ka muude vahenditega, nt teatud adverbide või pealauses mineviku kasutamisega. da-infinitiivse predikaadiga sisulisi tingimuslauseid esineb üsna vähe ning da-infinitiivse öeldisverbiga episteemilisi tingimus-lauseid ei esine uuritavas materjalis üldse. Kõige sagedamini kasutatakse da-infinitiivset öeldisverbi konversatsioonilistes tingimuslausetes. Sisulistes tingimuslausetes muudab da-infi-nitiivse predikaadi kasutus kogu lause geneeriliseks, kuid konversatsiooniliste tingimuslausete puhul saab lause siiski mitte-geneerilise tõlgenduse. da-infiniitse predikaadi semantiliseks subjektiks on indefiniitne inimene, kes konversatsiooniliste tingimuslause korral osaleb tõenäoliselt suhtlussituatsioonis.