Methis. Studia humaniora Estonica

Estonian Surrealist Ilmar Laaban and his Translations, with Particular Reference to Marie Under / Eesti sürrealist Ilmar Laaban ja tema tõlked Marie Underi näitel

2023-11-29T11:29:30+00:00

Under Review: Journal of Literary Multilingualism, Volume 1 (Brill, 2023)

2023-11-29T11:26:19+00:00

Performing and Reimagining White ‘Western’ Masculinity on the Baltic Screen / Valge „lääneliku“ mehelikkuse etendamine ja ümberkujutamine Balti kinoekraanil

2023-11-29T11:22:28+00:00

Abstract: This article analyses two recent Baltic films, Jaak Kilmi’s The Dissidents (Sangarid, 2017, Estonia) and Romas Zabarauskas’s The Lawyer (Advokatas, 2020, Lithuania), which engage with migration, whiteness, white privilege and their intersection with gender and sexuality in countries that moved from ‘post-Soviet’, to becoming members of the European Union and realigning themselves with (Western) Europeanness. As this realignment often also comes with racial or colonial ideologies, these two films imagine different ways of navigating what this realignment might mean in the Baltic countries in the twenty-first century.

Valge „lääneliku“ mehelikkuse etendamine ja ümberkujutamine Balti kinoekraanil

Üks korduvaid troope Euroopa filmides migratsioonist on Ida-Euroopast pärit naisrändaja, kes koledast ja kriminaalsest Ida-Euroopast tulles otsib paremat elu Lääne- või Põhja-Euroopas, sattudes tihtipeale seksikaubanduse ohvriks. Balti filmides võib aga 2010. aastatel näha uusi migratsiooni kujutamise viise, eriti filmides, mis käsitlevad valgesust ja valget privileegi ning nende ristumist seksuaalsuse ja sooga nõukogudejärgsest perioodist edasi liikunud ühiskondades, mis Euroopa Liidu liikmeks saades end uuesti Lääne-Euroopa identiteediga sidusid. Artiklis analüüsitakse, kuidas kaks hiljutist filmi, Jaak Kilmi „Sangarid“ (2017, Eesti) ja Romas Zabarauskase „Advokatas“ („Advokaat“, 2020, Leedu) seda taaskohandumist kujutavad, keskendudes tegelastele, kes etendavad eri arusaamasid Lääne maskuliinsusest. Artikkel väidab, et mõlemas filmis on näha erisuguseid läänelikuks saamise mõjusid ja tagajärgi ning selle suhestumist soo ja valge privileegi tähendusega 21. sajandi Baltimaades.

Artikkel lähtub postkolonialismi, valgesuse, rassi-, ja soouuringute kokkupuutepunktidest. Nagu Sara Ahmed väidab, on postkoloniaalses maailmas (kuhu ka Euroopa kuulub) läänelikkus ja tsiviliseeritus võrdunud valgesusega. See tähendab, et enesele teadmata või mitte, on valgetel inimestel Euroopas ja Põhja-Ameerikas kergem elada ning valgesuse normatiivsuse tõttu on neil seda privileegi tihtipeale raske märgata. Balti ühiskondades on valdaval kohal olnud arusaam, et rassismist või privileegist ei ole seal eriti mõtet rääkida, sest Balti inimesed on ise eri impeeriumide ning okupatsioonide all rõhutud olnud ja Balti rahvastiku enamus on olnud valge. Artikkel tugineb ajaloolisele uurimusele sellest, millist rolli mängis rass ja valgesuse tähtsustamine 20. sajandi alguse Euroopas ning iseseisvaks saanud Balti riikides ja kuidas oli oluline Lääne-Euroopa silmis „valgeks saada“, et täielikult Euroopasse kuuluda, ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist sümboolselt uuesti valgeks saada, et võimalikult kiiresti Lääne-Euroopa kultuuriruumi naasta. See naasmine Läände tähendas samuti, nagu Aro Velmet ja teised on väitnud, neoliberaalse majandusmudeliga kaasneva heteroseksuaalse maskuliinse rahvusluse ideede järgimist, mis on Lääne-Euroopas ning USAs pikalt domineerinud, kuid viimaste aastakümnete jooksul mitmekesistunud.

Artikkel analüüsib, kuidas „Sangarid“ ja „Advokaat“ erisugust filmikeelt kasutades kujutavad migratsiooni Ida-Euroopas ja seda läänelikuks/valgeks saamise ning eri laadi maskuliinsuste etendamisega seovad. Täpsemini öeldes uurivad filmid, kas ja kuidas Lääne ühiskondade muutunud arusaamad rassi ja soo küsimustes kanduvad üle Balti kultuuri. „Sangarite“ tegevus keskendub küll 1980. aastatel Nõukogude Eestist põgenenud kolme mehe seiklustele Rootsis, kuid filmi raamib neist ühe, Ralfi käik Rootsist nüüdisaegsesse Eestisse. Filmi viimane stseen näitab Ralfi tagasiteel Rootsi andmas oma käekella ühele pagulaslapsele, kes end laevas peidab. Artikli analüüs näitab, et komöödia, mis suuresti kujutab eestlastele tuttavaid naljakaid lugusid esimest korda Lääne toodete ja maailmaga kokkupuutumisest, parodeerib kahe meespeategelase kaudu nii Nõukogude Eesti mehelikkuse etendamist kui katseid etendada läänelikku mehelikkust. Samal ajal loob film Ralfi tegelaskuju kaudu pildi uuest läänelikust eesti mehest, kes sarnaselt levinud arusaamaga eestlastest kui „ideaalsetest pagulastest/sisserändajatest“ teise maailmasõja järgses Rootsis ehitab endale hea ja ausa elu ning on täielikult Läände vastu võetud. Tema helde žest filmi lõpus kinnistab seda arusaama ning eristab teda nimetutest pagulastest. „Advokaat“, mille tegevus toimub 2010. aastatel Leedus ja Serbias, kujutab omakorda Leedu meest, kes esindab samal ajal nii vähemust kui privilegeeritud gruppi Leedu ühiskonnast, süvenedes seega rohkem Balti privileegi ja valgesuse temaatikasse ning selle seotusse soo ja seksuaalsusega 21. sajandil. Filmi peategelane, rikas Leedu gei Marius tutvub sex cam-teenuse kaudu Serbias elava Süüria pagulase Aliga ning pärast temaga kohtumist Serbias püüab tal aidata Euroopa Liitu pääseda, mis pole aga legaalselt võimalik. Kasutades melodramaatilist vormi, teeb film ühelt poolt nähtavaks struktuurilisi probleeme, millega eriti tumedama nahavärviga pagulased Euroopas silmitsi seisavad. Samal ajal on film mitmeti eneseteadlik ja enesele osutav ning püüab lahendada vastuolu järjekordse pagulasi käsitleva filmi tegemise ja ohvritele, kangelastele ning „valge päästja“ tegelaskujule keskenduvate lugude ümbermõtestamise vahel. Sarnaselt „Sangaritega“ tõstab „Advokaat“ esiplaanile meestegelased, rõhutab maskuliinsuste etendamist ja uurib, mida valge privileeg Baltimaades tähendada võib. Erinevalt „Sangaritest“ kväärib „Advokaat“ balti mehe, kes on saanud läänelikuks/valgeks. Artikkel väidab, et selle kväärimisega pakub „Advokaat“ ühest küljest alternatiive heteroseksuaalsele maskuliinsele rahvuslusele Balti ühiskondades, Lääne-Euroopa lihtsustavale arusaamale Baltimaadest ja eriti sealsetest LGBTQ+ kogukondadest ning stereotüüpsetele filmidele pagulastest. Teisest küljest on filmi peategelane, jõukas valge Leedu gei ka mitmeti sarnane paljukasutatud „valge päästja“ tegelaskujuga Euroopa ja Põhja-Ameerika filmides ning loob vähemalt osaliselt pildi ka sellest, kuidas homonormatiivsus võib välja näha Balti ühiskondades, kus siiani domineerib homofoobia.

Mõlemad filmid loovad lõppkokkuvõttes pildi Eesti või Leedu mehest, kes etendab uut arusaama Lääne maskuliinsusest ja kes saab mingil määral teadlikuks oma privileegist valge Euroopa Liidu kodanikuna. Kui Balti filmi ja kultuuri vaatepunktist on neid teemasid vähem käsitletud, väidab artikkel, et nende filmide lähem vaatlus toob esile Lääne kultuuriruumis esineva valgesuse kui normatiivse läänelikkuse jätkumise Balti ühiskondades ja enesekuvandis.

The Swedish reception of Jaan Kaplinski’s works and the expression of the world literary field / Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine

2023-11-29T11:18:31+00:00

Abstract: The purpose of this article is to examine the reception in Sweden of Jaan Kaplinski, one of the most internationally known Estonian writers and to trace the relations that emerge from the perspective of world literature. Is the most significant aspect of the translation and reception of Kaplinski’s work circulation through centres of world literature, similarly to the conception of Pascale Casanova? Or, rather, has the literary communication between Estonian and Swedish literature taken the shape of a dialogue between two national cultures? Are there alternatives or combinations of these approaches? Using the example of Jaan Kaplinski’s Swedish reception, I investigate what characterises the meeting between the fields of two (semi) peripheral national literatures, and what world literary contexts are expressed in the reception. I also identify and trace which interpretations of Kaplinski are distinctive in the Swedish literary field.

Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine

Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine

Jaan Kaplinski (1941–2021) on rahvusvahelisemalt tuntuimaid eesti luuletajaid, kelle autorikogusid on ilmunud 20 keeles ning kui juurde arvata antoloogiates ilmunu ning proosa, on keeli üle 30. Rootsi keeles on tal ilmunud 11 teost, nii luulet kui proosat. Selles artiklis on lähema vaatluse all neist viis – eelkõige kõik luulekogud (1982; 1987; 1988; 2007) ning lisaks mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997; eesti keeles „Jää ja Titanic“, 1995).

Artiklis analüüsin Jaan Kaplinski loomingu rootsikeelsete tõlgete ilmumist ja nende vastuvõttu arvustustes, et selgitada, kuidas on toimunud eesti kirjanduse ja rootsi kirjandusvälja vaheline suhtlus: kuivõrd mõjutatud on Kaplinski rootsikeelne retseptsioon maailmakirjanduse keskuste kaudu käivast kirjandusringlusest – sarnaselt Pascale Casanova kontseptsiooniga (2007) – või kuivõrd on tegemist peamiselt kahe rahvuskultuuri vahelise dialoogiga. On ka võimalus, et suhtluses olid olulised hoopis mõned muud, näiteks poliitilised tegurid.

Selgus, et Jaan Kaplinski näite puhul on aktuaalsed mõlemad dünaamika võimalused ning need on omavahel ka põimunud. Näite põhjal paistab ka, et eesti ja rootsi kultuuri vahel on kirjanduslik kontakt olnud sujuvam siis, kui kirjaniku loomingut saab pidada semiperifeerse kultuuri osaks. Veel enam, selle juhtumi analüüs võimaldab tähelepanu juhtida võimalusele, et väiksemad kultuurid saavad maailmakirjanduse ringlust (ja selle kaudu kaanonit) mõjutada ka omavahelise tõlketegevuse kaudu.

Kõige omanäolisemalt kahe rahvuskultuuri vahel sündinud, kuid sellegipoolest globaalsema ambitsiooniga on Kaplinski retseptsioon esimese valikkogu puhul (1982), mis oma ilmumisega ennetab keskuste kaudu käivat maailmakirjanduse liikumist. Arvustuste hulk oli siis veel küll tagasihoidlikum (6). Kaplinski teise, Kaljo Põlluga koostöös sündinud tõlkeraamatuga „Barn av vind och vatten“ („Tuule ja vee lapsed”, 1987) jätkub eripärasem eestlaste ja rootslaste vaheline kirjandussuhtlus. Siiski võib aimata, et vastuvõttu toetab nüüdsest ka Kaplinski rahvusvahelise tuntuse tõus, arvustuste hulk on veidi kasvanud (11). Kaplinski kolmanda luulekogu ilmumine Rootsis (1988) jäljendab väliselt, eelkõige pealkirja „Samma hav i oss alla“ („Seesama meri meis kõigis“) kaudu kõige enam autori rahvusvahelise tuntuse narratiivi, kuigi sisult see kogu samanimelise ingliskeelse väljaandega ei kattu. Keskuste kaudu käiva maailmakirjanduse ringluse mõju on igatahes tugevamalt taustal, nagu on näha ka Rootsis ilmunud arvustuste hulga suurenemisest (15) ja nende prominentsematest ilmumiskohtadest. Lisaks on Kaplinski esinenud raadios ja televisioonis ning olnud külaline Malmö luulefestivalil. 1997. aastal ilmunud „Titanic och isen“ on teos, mille kohta on ilmunud kõige rohkem arvustusi (21). Selleks ajaks oli tõusnud ka Kaplinski rahvusvaheline tuntus ning mainimised Nobeli kirjanduspreemia kontekstis. Teose lokaalsemat tasandit rõhutab asjaolu, et see ilmus mõni aasta pärast Eesti–Rootsi suunal sõitnud parvlaeva Estonia hukku. Lõpuks, 2007. aastal ilmunud valikkogu „Någonstans vid världens kant“ („Kuskil maailma äärel“) on justkui Kaplinski uustutvustus järgmisele põlvkonnale pärast 18 aastat. 2000. aastate teise poole vastuvõtu puhul paistab silma, et kirjanduse vahendamine trükimeedia kaudu on kahanenud. Vastukaja on mahuliselt vähem (6) ning see on osalt organiseeritud Göteborgi raamatumessi kontekstis, mis tõi esile sotsiaalsemat, Eesti riigi või rahvuse keskset lähenemist kirjandusele.

Uurisin ka, missugused maailmakirjanduslikud kontekstid Kaplinski loomingu vastuvõtus veel avalduvad ning missugused tõlgendused on eripärased just rootsi kirjandusväljal.

Esimese valikkogu „Våra skuggor är mycket långa“ („Meie varjud on väga pikad“, 1982) puhul pandi kriitikute poolt kõige enam tähele Kaplinski jõulisemaid ökoloogilise sõnumiga luuletusi tema varasemast perioodist ning kõige isikupärasemaks hinnati luuletaja loitsulikke-palvelikke luuletusi tsüklist „Seesama meri meis kõigis“. Kuna Kaplinski luulekogu avaldanud kirjastuses Fripress ilmusid samal ajal ka kolme teise Ida-Euroopa luuletaja raamatud ja neid ka arvustati üheskoos, on ka Kaplinski päritolumaad tajutud osana suuremast regioonist.

Kaplinski ja Põllu teose „Tuule ja vee lapsed“ (1987) puhul tajuti selle tõukumist piirkondlikest rahvusküsimustest (sh venestamisest) ja juurte otsimisest, kuid märgati ka Kaplinski proosaluule kvaliteeti ning teose kõrget esteetilist taset ja aktuaalsust avaramaski maailmakirjanduse kontekstis, sest teos kujutab kaasaegsete väljendusvahenditega ürgset loodusrahvaste maailmataju. Esimest korda aktualiseerus ka arutelu eesti kultuuri põhjamaisuse üle.

Kolmanda valikkogu „Seesama meri meis kõigis“ (1988) arvustustest jäid kõlama üksikisiku üldistusjõud, isikupärane voolav luulekeel ning detaili jõud. Raamatu kontekstidest võib välja tuua budistlikuma maailmatunnetuse ning luuletaja Bo Carpelani eessõna tugevdab sidemeid põhjamaisema kirjandusväljaga. Lisaks nägid kriitikud Kaplinski sidemeid mõnede rootsi tippluuletajate vaimsusega (Tomas Tranströmer, Gunnar Ekelöf), eriti selle pinnalt, kuidas üksikisiku kogemus saab universaalseks. Olgugi et poliitilise reaalsuse kujutamist on teoses väga vähe, lõid kriitikud need seosed end huvitavate teemadega Kaplinski isiku või tema varasema luule kaudu. Ka Ida-Euroopa kultuuriväli oli umbes kolmandikus arvustustest endiselt taustal.

Selleks ajaks, kui ilmus mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997), olid rootsi kriitikud juba teadlikumad Kaplinski autoriprofiilist. Osati märgata tema omapärasid, tasast ja selget kirjutamislaadi, kauneid vaikust püüdvaid looduskirjeldusi, mikro- ja makrotasandi sidumist. Viimase, 2007. aastal ilmunud valikkogu arvustustes olid luuletaja tutvustused julgemalt maailmakirjanduse väljal, kuid poeetika lähemal vaatlusel toetuti võrdlustele pigem rootsi autoritega, kuid siis just nendega, kellel on samuti suurem rahvusvaheline tuntus.

Kaplinski teoste arvustuste sisuanalüüsist selgub, et maailmakirjanduse väli avaldub vastuvõtuprotsessis igal juhul – üldiselt pooltel juhtudel globaalsemas mõõtmes ja pooltel juhtudel rahvuskultuuride vaheliselt. Tuli ka välja, et teoste puhul, mida ei ole ilmunud suurtes kirjanduskeeltes, ei pruugi retseptsioon jääda tingimata ainult kahe rahvuskultuuri vaheliseks – kirjanduskriitikas aktualiseerub pooltel juhtudel ka regionaalselt avaram või globaalsem väli. Samuti tuli Eesti ja Rootsi näite puhul välja, kuidas kahe rahvuskultuuri vaheline kirjandussuhtlus kipub olema ka poliitiline, seega mitte ainult autonoomsel kirjandusväljal. Edasiseks aruteluks võib välja pakkuda hüpoteesi, et ehk ongi tõlkekirjanduse ringlemisele kõige kasulikum, kui kaasatud on mõlemad, nii kahe rahvuse vaheline dialoog kui ka avaram maailmakirjanduslik kontekst.

Self-Translation Enacted in Theodor Kallifatides’ Language Memoir Ännu ett liv (Another Life) / Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)

2023-11-29T11:14:56+00:00

Abstract: This article examines the significance of self-translation in the Swedish version of the language memoir Ännu ett liv (2017) by the translingual Greek-Swedish writer Theodor Kallifatides. A survey of definitions of self-translation is followed by an analysis of how self-translation is enacted in Kallifatides’ text. The article discusses implications of self-translation, in various senses, for a reading of Ännu ett liv, concluding that it serves to highlight ethical issues of relevance to the Swedish target audience.

Jõustatud enesetõlge Theodor Kallifatidese keelememuaaris „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“)

Terminit enesetõlge defineeritakse praegu tõlkeuuringutes ning mitmekeelse kirjanduse käsitlemisel kahel moel: üks definitsioonidest on sõnasõnaline, teine metafoorne. Käesolevas artiklis vaadeldakse enesetõlkimise implikatsioonide mõlemat tähendust tuntud keeleülese kreeka-rootsi nüüdiskirjaniku Theodor Kallifatidese (s. 1938) keelememuaari „Veel üks elu“ („Ännu ett liv“) rootsikeelse versiooni lugemisel. Kallifatides emigreerus Kreekast Rootsi 1964. aastal ning debüteeris rootsi keeles kirjutava kirjanikuna viis aastat hiljem. Tema keelememuaar ilmus kreeka keeles („Mia zoi akoma“) ning seejärel 2017. aastal rootsi tõlkes. Autori enese poolt kreeka keelest rootsi keelde tõlgituna tähistab see pöördepunkti Kallifatidese viljakas kirjanduskarjääris ning annab alust huvitavale kirjanduslikku enesetõlget käsitlevale juhtumiuuringule.

Pärast lühikest ülevaadet enesetõlke definitsioonidest ning keelememuaari žanrist analüüsitakse artiklis enesetõlkimise kirjeldamist „Veel ühes elus“. Kallifatidese keelememuaar vaatleb keele, elu, surelikkuse ja demokraatia teemasid, pakkudes mõtisklusi eksistentsiaalsete ja eetiliste küsimuste üle. Artiklis käsitletakse mitmesuguste kriiside kirjeldamist selles narratiivis, alates autori isiklikust kriisist, mida põhjustasid kirjutamistõrge ning vananemise tundemärgid, kuni majanduskriisini Kreekas ning kasvava võõraviha märkideni Euroopas.

Kallifatidese tekstiga seoses läbi viidud enesetõlkeanalüüsist ilmneb, kuidas seda sooritatakse kahes etapis: esimene neist kirjeldab Vana-Kreeka näidendi lavastamist ja teine jutustajat „Veel ühte elu“ sissejuhatava lausega algava teksti kirjutamis- ja enesetõlkeprotsessi vältel. Edasi vaadeldakse enesetõlke toimet lugemisprotsessile, väites, et narratiivi lõpu lähenedes toimuv avalikustamine, et rootsikeelne tekst on enesetõlge, käivitab lugejapoolse ümberkalibreerimise, mis haarab lugeja keelevahetuse ja enesetõlkega kaasneva perspektiivikehtestamise tegevusse. „Veel ühe elu“ lugejaid võib seega pidada osalisteks Kallifatidese poolt sooritatud tõlkeaktis.

Artikli lõpuosas näidatakse, kuidas selle teksti enesetõlge aitab kaasa eetilisele hoiakule, mis väljendub jutustaja mõtiskluses ühiskondlike kriiside üle ning Rootsi ühiskonnas avalduva ksenofoobia temapoolses kriitikas. Seda võib omakorda seostada Lawrence Venuti ideega võõrapärastavatest tõlkestrateegiatest kui demokraatlikust projektist. Läbi kogu Kallifatidese keelememuaari toimib enesetõlge kirjandusliku võttena, mis pakub jutustajale võimalust rääkida Rootsi lugejatega Rootsist ühtaegu nii seespool kui ka väljaspool viibija positsioonist, kõneldes ühiskonnas osaleva kodaniku kogemuse pinnalt, aga ka võõramaalase pilgu läbi. Sel moel toimib enesetõlge läätsena, mis toob fookusesse rahvusülese kogemuse eetilised aspektid, kutsudes lugejat tänapäeva ühiskondlikes probleemides kaasa rääkima.

Multilingualism and Translation: A Case Study on Exile Periodicals (1933–1945) / Mitmekeelsus ja tõlge: juhtumiuuring pagulasperioodikast (1933–1945)

2023-11-29T11:11:24+00:00

Abtract: Exile journals have a fixed place in German-language Exile Studies, which is strongly influenced by literary history. New research projects on translation history, such as Exil:Trans (2019–2022) on German-speaking Translators in Exile (1933–1945), are in the vanguard of a re-evaluation of exile journals and their translation-historical potential, including questions of multilingualism. Who translated what in the journals, and how, and what can it tell us about translation under conditions of exile and the related approach to multilingualism?

Mitmekeelsus ja tõlge: juhtumiuuring pagulasperioodikast (1933–1945)

Tõlkimine kui keeltevaheline suhtlusakt on üks kultuurilisi aluspraktikaid ning seda on võimalik kasutada eri eesmärkidel mitmesugustes kontekstides. Tõlge on alati ajalooline nähtus ning seda saab uurida üksnes sellisel moel. Pagulus kui tegevusraam pakub tõlkega seoses arvukaid võimalusi, sest seostub keele- ja kultuuripiiride ületamisega sunnitud mobiilsuse tingimustes. Saksakeelne eksiil aastatel 1933–1945 ei ole erandiks ning selle mitmesuguseid tahke on uuritud enam kui 70 aastat, eriti kirjandusloo kontekstis. Kuni viimase ajani mängis tõlge sellises teadustöös üksnes marginaalset rolli. On tehtud mõningaid uurimusi paguluse keeleliste aspektide kohta, mis on puudutanud ka tõlkega seotud teemasid, nagu näiteks keelevahetus või tuntud autorite enesetõlkimine. Kuid tõlget kasutati sageli migratsiooniprotsessis tõlgituks osutumise metafoorina või siis piirduti kirjandusloominguga, nt selliste autorite puhul nagu Klaus Mann, Paul Celan, Hilde Domin jr. Tõlke või tõlkimise pragmaatilistele aspektidele tegevusena, mis on kirjandusliku autoriloominguga võrdne, kuid seisab sellest eraldi, ei pööratud tavaliselt tähelepanu, nagu ka ajakirjanduslikule ja teadustõlkele.

Projekt „Exil:Trans“ (2019–2022) oli esimene katse täita seda uurimislünka saksa keelt kõnelevate pagulaste osas. Projektis uuriti Saksamaalt põgenenud isikute tõlkealast tegutsemist. Võimalik, et need inimesed jõudsid tõlkimise juurde üksnes maapao kaudu või pärast seda. Tegu ei olnud ainuüksi kirjanikega, vaid ka ajakirjanike ja teadlastega ning ka kunstnike, arstide ja paljude teiste valdkondade esindajatega. Projekti osana vaadeldi ka tarbetõlke (argitõlke) aspekte. Materjali otsimisel osutus väga viljakaks pagulasperioodika. Perioodiliste väljaannete kaudu tuli päevavalgele palju materjali: avaldamata teoseid (tõlkeid), tundmatuid tõlkijaid, kelle hulgas oli ka tuntud kirjanikke. Projekti raames viidi läbi alusuuringuid, kogudes biobibliograafilisi baasandmeid: KES tõlkis maapaos MIDA ja KUIDAS? Eespool mainitud eksiiliuuringute, s.t maapaole pühendatud ajaloolis-kirjanduslike käsitluste tulemused pakuvad olulist sissevaadet sellesse teemasse. Siiski tuleb need autori- ja lähtekultuurikesksed andmed ümber tõlgendada tõlkelooliste küsimuste valguses.

Paguluses toimuva tõlkimisega seonduvas mängib alati rolli mitmekeelsus. Ometi ei ole selle poole kuni viimase ajani eksplitsiitselt pöördutud. Käesolev artikkel esindab katset uurida mitmekeelsuse esinemisviise pagulaste tõlketegevustes. Sel eesmärgil analüüsitakse ajakirjandusest leitud tõlkijate, kirjastajate ning kirjanike tõlketeemalisi arvamusavaldusi. Lisaks kasutatakse kvantitatiivseid meetodeid: koostatakse perioodiliste väljaannete individuaalsed tõlkeprofiilid ning kogutakse kokku kõik tõlked saksa keelde (kuupäev, koht, number), vastavate tõlkijate nimed ja lähtekeeled. Mõlemat meetodit kasutades püütakse vastata järgmistele küsimustele: kuidas tegeldi mitmekeelsusega, kas seda käsitleti ning esitati tõlkega seoses eksplitsiitselt? Milliseid strateegiaid ning tegevusvorme tõlkimisel rakendati? Kuidas kasutati tõlget maapao mitmekeelsetele kontekstidele reageerides, millistele identifitseerimisnõuetele selle abil vastati?

Teadlikult kasutatakse ruumis ja ajas hajusaid näiteid – kirjandusajakiri Wort Moskvas (Nõukogude Liit), nädalaleht Orient Haifas (Palestiina), ajaleht Aufbau New Yorgis (USA), ajaleht Pariser Tageblatt (Prantsusmaa), kirjandusajakiri Die Sammlung Amsterdamis (Madalmaad). Vaadeldavad tekstid ja perioodilised väljaanded ilmusid saksakeelse eksiili väga erinevates staadiumides ning kohtades. Ilmnes, et tõlke kohtlemise ja kasutamise kaudu töötasid pagulased välja väga erinevaid mitmekeelsusega toimetulemise strateegiaid. Need ulatusid tõlkimast keeldumisest intensiivse tõlketegevuseni ning neid kasutati nii valitsevatest mitmekeelsustingimustest eraldumiseks kui ka nendega lõimumiseks.

Artiklis ei esitata süstemaatilist ülevaadet, vaid soovitakse algatada diskussiooni ning rõhutatakse perioodikaväljaannete käsitlemise olulisust mitmekeelsuse uurimisel kirjandus- ja tõlkeloos.

Self-translating authors in German-language contemporary literature / Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses

2023-11-29T11:07:31+00:00

Abstract: The paper aims to analyse how self-translation fits into the discourse of translingual writing in German-language literature produced since the second half of the 20th century. The paper shows that the phenomenon can be conceived in different ways, along a continuum ranging from more ‘literal’ understandings to metaphorical extensions of the term. The complexity of self-translation will be examined through the example of the following authors: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada and Vladimir Vertlib.

Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses

Käesolevas artiklis vaatlen enesetõlget saksakeelses nüüdiskirjanduses kui üht konkreetset aspekti kirjanduslikus keeleülesuses, mida on defineeritud kui „kirjanike fenomeni, kes loovad tekste rohkem kui ühes keeles või muus keeles kui nende esimene keel“ (Kellmann 2019, 337).

sajandi viimastel kümnenditel on germanistikas üha enam keskendutud saksakeelsetele autorite loomingule, kelle esimene keel ei ole saksa keel. Saksa keelt kõnelevates riikides on asutatud kirjandusauhindu nimelt selliseid autoreid silmas pidades; neist tähelepanuväärseimad on Adelbert-von-Chamisso-Preis (anti välja aastatel 1985–2017) Saksamaal ja auhind „Schreiben zwischen den kulturen“ (asutatud 1997) Austrias, mis näitab, et keeleülene kirjandus on pakkunud suurt huvi nii teadlastele kui ka saksakeelse kirjanduse lugejatele ning kirjandusturule. Nende auhindade võitjate ja teiste saksakeelset nüüdiskirjandust loovate keeleüleste kirjanike loomingut uurides selgub, et enesetõlkimine on korduv aspekt, mida esineb eri kujudel ja taustadel, millest kõige ilmsem on see, kui autorid tõlgivad oma tekste teise keelde.

Mis puutub enesetõlkesse, siis 21. sajandil on seda nähtust üha enam analüüsitud, mis on tulemuseks andnud rea publikatsioone, mida süstemaatiliselt loetleb Eva Gentesi toimetatud teos „Bibliography of Self-Translation“ („Enesetõlke bibliograafia“). Olemasolev teadustöö enesetõlkimise vallas koosneb arvukatest üksikuurimustest, millest enamik tegelevad kuulsaimate nüüdisaegsete enesetõlkijatega, eriti Vladimir Nabokovi ja Samuel Beckettiga (vt ülevaadet Gentes 2016). Postkoloniaalsete uuringute kontekstis on üha enam uurimusi pühendatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika autoritele (Weigel 2019), teoreetilises diskursuses on rõhutatud hübriidsust (hübriidkultuurid, hübriidkeeled ja hübriididentiteedid), eriti kirjanduse, migratsiooni ja mitmekeelsuse vahelises seoses (Falceri, Gentes ja Manterola 2017). Selle tulemusena on üha enam rõhutama hakatud „enesetõlke“ „ennast“ – see tähendab seda, kuidas enesetõlkija tekstis avaldub.

Neid lähtekohti arvesse võttes analüüsitakse artiklis, kuidas enesetõlge sobitub 20. sajandi teisel poolel saksakeelse kirjanduse väljal loodud keeleülese kirjutamise diskursusesse.

Esimeses osas antakse ülevaade peamistest välja pakutud enesetõlke definitsioonidest, näidates, millised on selle nähtuse võimalikud eesmärgid keeleüleses kirjanduses. Enesetõlke definitsioon ei ole sugugi selge, mis esmalt tuleneb tõigast, et seda ei saa üheselt ja selgepiiriliselt liigitada ei tõlkeuuringute ega kirjandusteaduse valdkonda kuuluvaks. Käesolevas artiklis rakendatav perspektiiv sarnaneb rohkem teise lähenemisega, sest võimaldab avardada enesetõlke tähendust, hõlmamaks selle avaramat mõistmist. Analüüsitakse teisigi tõlgendusi ja kontseptsioone, alates Oleksandr Finkeli 1929. aastal välja pakutud definitsioonist (ta kasutas tegelikult terminit auto-tõlge). Näidatakse, et enesetõlkenähtust võib mõista eri moel, kontiinumil, mis ulatub „sõnasõnalisematest“ arusaamadest (nimelt siis, kui on olemas lähtetekst ning autor tõlgib selle teise keelde, olgu see siis tema esimene, teine, kolmas vm keel) termini metafoorsete laiendusteni (milles ainuüksi teises, kolmandas jne keeles kirjutamist peetakse juba enesetõlke esinemiskujuks).

Teises osas uuritakse enesetõlke komplekssust saksakeelses nüüdiskirjanduses, kasutades näidetena järgmisi keeleüleseid autoreid: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada ja Vladimir Vertlib. Nad kuuluvad eri põlvkondadesse, neil on erisugused kultuurilised ja kunstilised taustad, nad on tõlkinud oma teoseid eri eesmärkidel (kas poeetilistel, toimetuslikel, kommertslikel, ideoloogilistel vm põhjustel) ning eri keeltest või eri keeltesse (ühisnimetajaks saksa keel) ning seega on nad representatiivsed laiaulatuslike enesetõlkevormide osas, mida enesetõlkimine võib mitmekeelsete autorite hulgas saksakeelses kontekstis võtta. Vaadatakse, mil määral nad sobituvad ühe või teise definitsiooniga ning kuidas nad end enesetõlkijatena positsioneerivad. Näidatakse, kelle kohta kehtivad „sõnasõnalisemad“ definitsioonid, kes kehastavad selle nähtuse avaramat tõlgendamist, ja vaadeldakse mõningaid juhtusid, mida ei ole võimalik hõlpsasti kummassegi kategooriasse paigutada.

Viimases, kolmandas osas keskendutakse jaapani päritolu saksa kirjanikule Yoko Tawadale, kelle teosed esindavad enesetõlke mõistmise eri võimalusi.

Shifting Multilingualism: Jhumpa Lahiri’s Expansion from (Multilingual) Author to (Self-)Translator / Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks

2023-11-29T11:02:58+00:00

Abstract: This article traces Jhumpa Lahiri’s trajectory from writer to (self-)translator from the perspective of multilingualism. I am particularly interested in Lahiri’s transition from English to Italian and her return to English, this time as a translator. Indeed, it was not until she began writing in Italian that she became a translator. At the same time, the new language revealed her former bilingualism (English–Bengali). I analyse how Lahiri positions herself as a multilingual poet/translator and how she is positioned through paratexts.

Nihkuv mitmekeelsus: Jhumpa Lahiri kasv (mitmekeelsest) kirjanikust (enese)tõlkijaks

Jhumpa Lahiri sündis 1967. aastal Londonis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Tema vanemad olid emigreerunud India kirdeosas paiknevast Lääne-Bengali osariigist. Tema esimene raamat, novellikogu „Interpreter of Maladies“ (1999, eesti keeles „Murede mõistja“, 2007) leidis nii kriitikute kui ka laiema lugejaskonna seas väga head vastuvõttu. Nii pälvis ta 2000. aastal Pulitzeri kirjandusauhinna ning ka järgmiste teoste, romaanide „The Namesake“ („Nimekaim“, 2003) ja „Lowland“ („Madalmaa“, 2013) ning ka teise novellikogu „Unaccustomed Earth“ („Harjumatu Maa“ 2008) eest on ta väärinud kiitust kui oluline Ameerika kirjanik. Nüüdseks on temast saanud rahvusvaheliselt tunnustatud autor; 2009. aastal omistas Itaalia Firenze linn talle raamatu „Unaccustomed Earth“ eest Gregor von Rezzori preemia.

Itaalia keelt hakkas Lahiri õppima kahekümnendate eluaastate lõpus, olles viibinud Firenzes, kus, nagu ta ütleb oma keelememuaaris „In alter parole“ („Teisisõnu“, 2015; inglise keeles „In Other Words“, 2016), ta itaalia keelesse armuski. Nagu ta kirjutab, oli see „un colpo di fulmine“ (’armastus esimesest silmapilgust’, otsetõlkes ’välgulöök’, lk 21; ingliskeelses tõlkes „love at first sight“, lk 13). Pärast aastaid kestnud itaalia keele õppimist otsustas Lahiri 2011. aastal kolida oma perekonnaga Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, ning langetas üllatava ja hulljulge otsuse: ta otsustas inglise keele kui kunstilise väljenduse keele vahetada itaalia keele vastu ning edaspidi kirjutada üksnes itaalia keeles. Erinevalt teistest autoritest – nii nüüdisaegsetest kui ka ajaloolistest – kes on läinud üle ühelt keelelt teisele kas maapao või põgenemise tõttu (nt Milan Kundera, Ágota Kristóf ja paljud teised) või seepärast, et nende emakeel ei võimaldanud neil kõnetada laiemat lugejaskonda (nt Nobeli laureaadid Wole Soyinka ja Abdulrazak Gurnah), lülitus Lahiri inglise keelelt itaalia keelele ümber ilma igasuguse välise surveta. Sel kombel keeras ta selja maailmakirjanduses domineerivale keelele, et kirjutada itaalia keeles, mis on palju väiksem nii selle kõnelejate (s.t potentsiaalsete lugejate) arvult kui ka sellest tehtavate ilukirjandustõlgete poolest (kõrvutades tavalisemate lähtekeeltega, nagu inglise ja prantsuse keel). Lahiri kirjutas oma itaalia keele kogemusest itaaliakeelse raamatu, keelememuaari „In alter parole“. Lisaks on ta itaalia keeles kirjutanud essee („Il vestito di libri“, 2016), romaani („Dove mi trovo“, 2018), lühijutte („Racconti romani“, 2022) ja luuletusi („Il quaderno di Nerina“, 2020).

Kuna ta keeldus inglise keeles kirjutamast, tõlkisid tema itaaliakeelseid raamatuid teised inimesed: tuntud tõlkija Ann Goldstein, kes on inglise keelde vahendanud Elsa Morante, Primo Levi ning kõige kuulsamana Elena Ferrante teoseid, tõlkis Lahiri „In alter parole“ raamatuks „In Other Words“. „Il vestito dei libri“ tõlkis Lahiri abikaasa Alberto Vouvoulias-Bush.

Lahiri on hiljuti inglise keele juurde naasnud, mitte niivõrd kirjanikuna (ehkki ta on inglise keeles avaldanud lühemaid mitteilukirjanduslikke tekste) kuivõrd tõlkijana, sh enesetõlkijana itaalia keelest. Nüüdseks on ta tõlkinud inglise keelde kolm Itaalia kirjaniku Domenico Starnone romaani. 2019. aastal toimetas ta itaalia novellide antoloogia „The Penguin Book of Italian Short Stories“, mis sisaldab neljakümmet novelli, millest mõned on ta ise tõlkinud. Lisaks tõlkis ta inglise keelde omaenda esimese itaaliakeelse romaani („Dove mi trovo“, pealkirja all „Whereabouts“ („Asukoht“, 2021), olles seega pöördunud enesetõlkimise juurde – tegevuse juurde, mida ta varem vältis.

Jhumpa Lahiri viimane raamat „Translating Myself and Others“ („Tõlkides ennast ja teisi“, 2022) on varem avaldatud või ette kantud tõlketeemaliste esseede kogu, mis on kirjutatud inglise ja itaalia keeles. Need tekstid keskenduvad tema kogemustele (enese)tõlkijana ning tema lähenemisele tõlkimisele. Viimast kirjeldades viitab ta tihti Ovidiuse „Metamorfoosidele“ ning rõhutab tõlkimise transformatiivset olemust. Nagu ta meile räägib, tegeleb ta koos oma Princetoni ülikooli kolleegi Yelena Baraziga parajasti „Metamorfooside“ inglise keelde tõlkimisega. Seega ei piirdu ta tõlkimisega itaalia ja inglise keele vahel ning näib täitvat tõlkija rolli avaramalt, hõlmates nii antiikset ladina keelt kui ka seda, mida võiks nimetada panusteks tõlketeooriasse.

Käesolevas artiklis järgin Lahiri kasvu (nagu näeme, siis oletatavalt) ükskeelsest autorist mitmekeelseks kirjanikuks ning tõlkijaks/enesetõlkijaks. Väidan, et seda arengut mõjutas tugevasti tema kirjandusliku mitmekeelsuse kogemus. Tõepoolest, temast sai tõlkija alles siis, kui ta hakkas kirjutama itaalia keeles. Oma analüüsis tunnen erilist huvi selle vastu, kuidas Lahiri positsioneerib ning kujundab iseennast mitmekeelse kirjaniku ja tõlkijana ning kuivõrd teda sellena positsioneerivad kirjastamismaailm ja kriitikud.