https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/issue/feed Methis. Studia humaniora Estonica 2019-04-20T14:00:11+03:00 Marin Laak marin.laak@gmail.com Open Journal Systems <span style="font-size: small;">METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA on Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudi j<span class="tabeltootajategrupeerimine1"><span style="font-weight: normal;">a </span></span>Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi ühisväljaanne, ilmumissagedusega kaks korda aastas (juuni ja detsember). Ajakiri on rahvusvahelise kolleegiumiga ja eelretsenseeritav</span> https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14671 Postcolonial cosmology or postcolonial critique? A response to Kaarel Piirimäe 2019-04-20T14:00:03+03:00 Epp Annus epp.annus@gmail.com <p>.</p> 2018-12-15T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14585 Transformational Utopian/Dystopian Projections in Turkish Literature: Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı by Adam Şenel / Transformatsioonilised utoopia/düstoopia projektsioonid türgi kirjanduses: Adam Şeneli „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Haya 2019-04-20T14:00:11+03:00 Emrah Atasoy atasoy.emrah@hacettepe.edu.tr <p>This article aims to inform international scholars about the existence of an utopian tradition in Turkish literature and explicates the increasing interest in utopian literature in Turkey. The first part of the article presents an insight into the literary and historical progress of the Turkish utopian tradition within the context of a tradition that is predominantly western. The second part engages in a critical and thematic analysis of Adam Şenel’s novella, Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı, first published in 1968 by Bizim Publishing House. It can be translated as Marriage Life in Teleandregenos’s Utopia. In this article, the 2003 version is used and cited.</p> <p>&nbsp;</p> <p>Utopistlik kirjandus köidab jätkuvalt laiu lugejate hulki paljudes kultuurides, sest see kujutab erisuguseid maailmakordi, millest mõned võivad muutuda tegelikkuseks selleks spetsiaalselt moodustatud kogukondades, teised aga jäävad väljamõeldiste valda, kuid pakuvad siiski vaateid tegeliku elu küsitavatele aspektidele ja toovad esile vastandlikke hääli, sarnasust, paljusust ja mitmekesisust. Kirjanikud kujutavad lootust reformidele ja parema, isegi ideaalse ühiskonna otsinguid nende enda vaatepunktist loodud kujutletavates maailmades. Mõned kirjanikud otsivad utoopilist lootust, teised autorid võivad utoopiliste ootuste realiseerumise võimatuse tõttu esitada luupainajalikke ühiskonnakordi düstoopiate abil, mida professor Sargent kirjeldab kui „mitte-eksisteerivat ühiskonda, mida kirjeldatakse märkimisväärse üksikasjalikkusega ja mis on tavaliselt asetatud aega ja ruumi, mida kaasaegne lugeja peaks, autori kavatsuse järgi, nägema tublisti hullema ühiskonnana kui see, kus ta parajasti elab.“ Nende tekstide kaudu näitavad kirjanikud, intellektuaalid ja filosoofid alternatiivseid süsteeme ja ideoloogilisi formatsioone kriitilisest perspektiivist ja/või vastandlikust seisukohast.</p> <p>Need spekulatiivsed teosed käsitlevad selliseid probleeme nagu ühiskonna hierarhiline ülesehitus, võimukasutus, manipulatiivne epistemoloogia, sotsiaalne manipuleerimine, ajalugu ja rõhumine, mis panevad meid mõtlema ühiskondlik-poliitilise olustiku ja selle võimalike arutlusvigade üle. Ingliskeelsetel teostel on võimalik jõuda rahvusvahelise lugejani, samasugustel spekulatiivse kirjanduse teostel, mis pole inglise keeles kirjutatud, on aga juhul, kui neid ei tõlgita, ainult piiratud kohalik lugejaskond. Seetõttu püüab käesolev artikkel heita valgust utopistlikule mõttele türgi kirjanduses ja teadustöödes, mille põhjuseks on Türgis kasvav huvi utopismi ja kirjanduslike utoopiate/düstoopiate vastu. Artikkel tutvustab ka Adam Şeneli lühiromaani „Teleandregenos Ütopyasında Evlilik Hayatı“ („Abielu Teleandregenose Utoopias“).</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14586 Opera across Borders: New Technologies and Mediatization / Piire ületav ooper: uued tehnoloogiad ja mediatiseerimine 2019-04-20T14:00:10+03:00 Lauma Mellēna-Bartkeviča lauma@idea-media.lv <p>This article aims to address the impact of new technologies and mediatization of the opera genre in the 2nd decade of the 21st century taking into account the discussion on “liveness” and mediated artistic experiences offered by Philip Auslander and Bruce McConachie. The inquiry outlines three key modalities in terms of interaction between opera and mediatization: 1) multimedia as a part of an opera production, 2) media as channels for opera distribution, and 3) mediatization as a communication tool. Excluding opera films and history of opera recordings, the main focus here concerns HD live and online transmissions of opera performances. Mediatization has introduced notable changes in the perception of this genre of performing arts, questioning the phenomenon of operatic immersion and leading to the transformation of operatic culture.</p> <p>&nbsp;</p> <p>Artikkel käsitleb uute tehnoloogiate ja mediatiseerimise mõju ooperižanrile 21. sajandi teisel aastakümnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekande (liveness) ja vahendatud kunstilise elamuse üle. Uurimus visandab kolm olulist ooperi ja mediatiseerimise vastastikust toimet puudutavat modaalsust: 1) multimeedia ooperi lavastamise osana, 2) meedia kui ooperi levitamise kanalid, 3) mediatiseerimine kui kommunikatsioonivahend.</p> <p>Uute tehnoloogiate ülikiire areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige konservatiivsemaks muusikateatri vormiks. Tehnoloogiate laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku. Tehnoloogilised uuendused, alates subtiitrimasinatest ja lõpetades elava esituse online-ülekannetega, varieerivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja sotsiaalsetest piiridest. Meedia annab lavastajatele ja produtsentidele ohtralt võimalusi, kuidas klassikalise ooperirepertuaari kogemist publiku jaoks uudseks muuta ja pakkuda neile visuaalselt muljetavaldavaid lavastusi. Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse süüvida (immerse) nii otse, ooperimajas kohal viibides kui ka virtuaalselt, elava voogesituse või salvestatud ooperietenduse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides. Kõik need aspektid algatavad tänapäevase ooperielamuse üle väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid külgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul uurimisel ja õpetamisel ning mis uurivad mediatiseeritud kunstielamust.&nbsp;</p> <p>Meedia ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset sünteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid meediaga. Clemens Risi puudutas seda teemat, uurides ooperisse süüvimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on analüüsinud televisiooni jaoks valmistatud Itaalia ooperifilmide viimast lainet, kus püütakse publikule pakkuda hüperreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud eritingimuste kaudu. Ülalmainitud Auslanderi ja McConachie arutelu järgides pakun ma välja tüpoloogia selle kohta, kuidas meedia võimendab ooperi lavastamist.</p> <p>Esimene modaalsus puudutab visuaalsete meediatehnoloogiate kasutamist väljendusvahendina või kunstilise abivahendina ooperi lavastamisel ooperimajas. Tänapäeval tähendab see enamasti video projitseerimist laval, taustekraane, veebikaamera projektsioone jne, mis on koos dekoratsioonidega osaks lavategelikkusest, korraldavad lavaruumi või pakuvad lavastaja taotlustele visuaalset tuge. Teist tüüpi mediatiseerimine on ooperi puhul seotud kunstitoote levitamisega. Autor keskendub HD-ülekannetele kinos ja ooperimajast väljaspool tänavaekraanidel – see on üle maailma laiali paiknevate suurte vaatajahulkade jagatud, soodushinnaga või hoopis tasuta saadud mediatiseeritud kogemus, kus ühtlasi säilib ettekujutus ooperist kui kollektiivsest kunstielamusest. Publik peab siiski meeles pidama, et igasuguse „elava“ ülekande puhul on tegemist planeeritud ja produtseeritud kohaloleku ja elavusega, modifitseeritud heli ja kujunditega, mis võivad immersiooni võimendada või hoopis vastupidi, ebamugavaks muuta. Kolmas ooperi mediatiseerimise tüüp on meedia kui kommunikatsioonivahendi kasutamine mitte ainult turundamisel, vaid ka publiku poolt, sotsiaalmeedias – see on jagatud info platvormidel (publiku tagasiside, kommentaarid, jne).</p> <p>Ooperi puhul viib mediatiseerimine märgatavate muutusteni eriti just selle tajumises, mis julgustab nii publikut kui teadlasi mõtisklema uutel teemadel, näiteks uurima sellist nähtust nagu immersioon või võrdlema teatris toimuvat meedia poolt modifitseeritud elamusega kinos või veebis.</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14587 The Director as Translator: The Case of Latvian Director Oļģerts Kroders / Lavastaja kui tõlkija: läti lavastaja Oļģerts Kroders 2019-04-20T14:00:09+03:00 Vēsma Lēvalde vesma.levalde@liepu.lv <p>The article aims to tackle the creative work of the eminent Latvian stage director Oļģerts Kroders (1921–2012). Kroders, as a representative of the psychological theatre, was one of the first in Soviet Latvia who dared to break with the canon of socialist realism and portrayed the characters of literary classics on the stage without heroic overtones. The cornerstone of his creative work was a detailed approach to the literary source text, adapting it to the intended concept of the production. He even used to adjust the interpretation of the text to the potential of a particular actor in a particular role. The article deals with text interpretation in two productions of Alexander Ostrovsky’s play “Without a Dowry” translated by the director himself and adapted for two different productions. The article demonstrates that due to the director’s careful interpretation the spoken text is precisely integrated into the performance.</p> <p>&nbsp;</p> <p>Artikkel käsitleb väljapaistva läti teatrilavastaja Oļģerts Krodersi (1921–2012) loomingut. Psühholoogilise teatri esindaja Kroders oli üks esimesi lavastajaid Nõukogude Lätis, kes julges eemalduda sotsialistliku realismi kaanonist ja kujutada kirjandusklassika teoste tegelasi laval ilma kangelasliku alatoonita. Kõik need lavastused on sarnastel teemadel: nad uurivad ebakõla moraali ja võimu vahel, lahkavad üksikisiku vaimse vabadusega seotud probleeme ja otsivad eksistentsiaalselt olulistes valikumomentides peituvat psühholoogilist tegevusmotivatsiooni. Krodersi lähenemine lavastajatööle kujutab endast pidevaid uue teatrikeele otsinguid ja katkematut uuenduslikkust. Kroders tunnistas kirjandusliku allika ja kõneldud sõna tähtsust lavastuses ja pööras üksikasjalikku tähelepanu teksti kvaliteedile. Krodersi meetod, mis seisnes kirjandusliku teksti tõlgendamise kohandamises konkreetse näitleja potentsiaalile ja tema võimele oma tegelast mõista, saavutab emotsionaalselt mõjuva psühholoogilise väljenduse, avardades tavapärast klassikute tõlgendamise stilistilist raamistikku. Artikkel vaatleb teksti tõlgendamist Aleksandr Ostrovski näidendi „Kaasavaratu“ kahes eri lavastuses. Näidendi teksti tõlkis lavastaja ise ja kohandas selle kahe lavastuse jaoks. Artikkel näitab, et tänu lavastaja hoolikale tõlgendamisele on kõneldud tekst väga täpselt lavastusse integreeritud. Artikkel näitab, et Krodersi lavakeelne mõtlemine ületab näidendi teksti piire, luues uusi tänapäevaseid kunstiteoseid, mis on üks tänapäeva läti teatri tähtsamaid suundumusi.</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14588 Blurring the Borders between Life and Theatre in the Stage Directing of Vladislavs Nastavševs / Elu ja teatri vahelise piiri hägustumine Vladislavs Nastavševsi lavastustes 2019-04-20T14:00:08+03:00 Ieva Rodiņa ieva.rodina@gmail.com <p>Vladislavs Nastavševs is one of the leading contemporary Latvian theatre directors. Nastavševs’ stage productions are constructed by combining elements of psychological theatre, performance art and postdramatic theatre, deliberately expanding the traditional boundaries between the stage and the audience, actors and spectators. Nastavševs’ performances usually contain visually impressive stage metaphors that generate both emotional and psychophysical influence on the spectators, thus exploring new types of performance perception and blurring the boundaries between life (reality) and theatre (fiction).</p> <p>&nbsp;</p> <p>Vladislav Nastavševs (1978) on üks tänapäeva läti teatri juhtivaid lavastajaid, kes alustas tegevust 21. sajandi teisel aastakümnel. Ta omandas teatrialase hariduse välismaal (Peterburis Vene Riiklikus Etenduskunstide Instituudis ja Londonis St. Martin’s College of Arts and Design, Drama Centre’is). Psühholoogilise teatri, performance’i ja postdramaatilise teatri elemente ühendades on ta välja töötanud väga erilise kunstnikukäekirja.</p> <p>Artikkel vaatleb piiride hägustumist lava ja vaatajate vahel Nastavševsi lavastustes ja uurib, kuidas elu (tegelikkuse) ja teatri (fiktsiooni) vahelise eraldusjoone kadumine väljendub tema lavastuste diskursuses.</p> <p>Nastavševsi lavastajategevust võib seostada tänapäeva teatri mitme tendentsiga. Esiteks, alates 1960. aastate lõpu performatiivsest pöördest on teater nihkunud aktiivsema vaatajatega suhtlemise poole, võttes teatrit osana „tegelikust elust“ ja muutes vahe teatri kui fiktsiooni ja elu kui tegelikkuse vahel segasemaks. Vladislavs Nastavševs vaidlustab oma lavastustes pidevalt piire tegeliku elu ja kunstimaailma vahel, püüdes uurida eri võimalusi ja aspekte teatri kui illusiooni (fiktsionaalse kunstimaailma) ja tegeliku elu vahelistes suhetes.</p> <p>Teiseks, nüüdisaegseid teatritendentse järgides sulatab Nastavševs oma lavastustes ühte eri kunstivorme (teater, tänapäeva tsirkus, visuaalne kunst, muusika, tants, performance, jne.), kaldudes seega interdistsiplinaarse esituskeele poole.</p> <p>Kolmandaks, nagu paljud tänapäeva Läti ja Euroopa teatritegelased, näiteks Alvis Hermanis (Läti), Ivo van Hove (Belgia), Frank Castorf, Thomas Ostermeier (Saksamaa), Katie Mitchell (Ühendkuningriik) ja teised, seob ka Vladislavs Nastavševs oma etendustes keeruka etendusesteetika loomiseks ühte tugevad visuaalsed, füüsilised ja auditiivsed teatrimärgid. Antonin Artaud’ „julmuse teatri“ idee mõjul kalduvad Nastavševsi lavastused tekitama vaatajas füüsilisi aistinguid – kasutatud lavametafoorid on niivõrd pingsad ja mõnikord naturalistlikud, et publik ei taju etendust mitte ainult emotsionaalselt või ratsionaalselt, vaid ka psühhofüüsiliselt (näiteks võib tekkida tugevaid reaktsioone nagu hirm või vastikustunne). Vaatajate tõeline elav reaktsioon muutub enamasti Nastavševi etenduste oluliseks osaks, luues lava ja publiku vahel sideme ja hägustades teatri ning elu vahelist piiri.</p> <p>Neljandaks, vastavalt postdramaatilise teatri ideele, mille tõi sisse saksa teatriteadlane Hans Thies-Lehmann, kasutab Nastavševs keeruliste lavametafooride ülesehitamiseks tihti näitleja keha, luues sellega füüsilisuse esteetikat. See tähendab, et toimub nihe dramaatilistelt (tekstipõhistelt) teatrivormidelt, kus tähendust (rolli) kannab näitleja postdramaatilise märgisüsteemi poole, kus näitleja keha pole lavale toodud etenduse iseseisva elemendina.</p> <p>Elu ja teatri, näitlejate ja lavastaja, lava ja publiku vaheliste piiride hägustumise teema on muutunud üheks Nastavševsi lavastuste juhtmotiiviks, mida on võimalik näidata kolmest peamisest aspektist.</p> <p>Esimene aspekt: oma lavastustes mängib Vladislavs Nastavševs ettekavatsetult ideega elust kui teatrist ja teatrist kui elust. Kõik tema uusimad lavastused põhinevad printsiibil „teater teatris“ ehk „metateater“, kus näitlejad mängivad tegelasi, kes käituvad ka oma elus nagu näitlejad. Valides lavastamiseks vene nn hõbedase ajajärgu modernistide teoseid (näiteks Mihhail Kuzmini romaan „Rändurid merel ja maal“ – esimene osa Riia Uues Teatris (2014), teine osa Daile Teatris (2016)), kujutab lavastaja seda vene kultuuri üht kunstirohkeimat perioodi tegevuspaigana, kus teatraalsus polnud ainult kunstniku loominguline väljendusvahend, vaid ka tema elulaad.</p> <p>Teine aspekt: oma lavastustes käsitleb Nastavševs teatristrateegiana enesepeegeldust ise oma lavastustes kohal olles. Suurema osa lavastuste puhul on ta totaalne autor (lavastaja, lava- ja kostüümikunstnik, helilooja, koreograaf, mõnikord ka näitleja) ning näiteks „Lootuse järve“ („Cerī bu ezers“ 2015, Riia Uus Teater) puhul ka lavastuse peategelane, luues sel viisil autobiograafilise lavateose.</p> <p>Kolmas aspekt: ühes oma kõige silmapaistvamas lavastuses, Federico Garcia Lorca „Verepulmas“ (2016, Läti Rahvusteater), uurib Nastavševs elu ja teatri vahelisi piire, muutes tavalist ruumilist tegevuspaika. Ta asetab vaatajad lavale, kust avaneb täisvaade kogu publikualale, ja kasutab kõiki nähtaval olevaid ruumipindu saalipõrandast kuni teise rõduni. Lavaline tegevus on üles ehitatud nii täpselt, et see mõjutab vaatajaid kõikvõimalikel tasanditel nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui psühhofüüsiliselt, võimaldades nii hägustada lava ja publiku vahelisi piire.</p> <p>Artiklis mainitud suundumused lubavad asetada Vladislavs Nastavševsi lavastajatöö nüüdisaegse Euroopa teatri raamistikku.</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14589 Dynamics of Crossing Borders. The Case of Hella Wuolijoki / Piiride ületamise dünaamika. Hella Wuolijoki juhtum 2019-04-20T14:00:07+03:00 Anneli Saro anneli.saro@ut.ee <p>The focus of the article is Estonian born Finnish playwright Hella Wuolijoki (1886–1954). The article concentrates on the process of becoming 1) the de-familiarized Own and subsequently 2) the Other, i.e. on the process of acculturation. The change of language from Estonian to Finnish but also Wuolijoki’s ethnical and political self-identity as expressed in her fictional works and memoirs illuminate these dynamics. The reception of Wuolijoki’s first fictional works (written in Estonian) is analyzed with the aim of understanding the communication between the writer and her audiences and the reasons behind her change of language and ethnic identity.</p> <p>&nbsp;</p> <p>Artikli fookuses on tuntud Soome näitekirjanik Hella Wuolijoki (1886–1954), kelle näidendite varal ehitati üles Soome rahvuslik (ja feministlik) identiteet. Wuolijoki oli tegelikult Eestis sündinud Ella Marie Murrik, kes aastal 1904 läks Helsingi Ülikooli õppima, abiellus seal Sulo Wuolijokiga (1881–1957) ning jäi aegamööda eestlastele võõraks.</p> <p>Hella Wuolijoki biograafiat ja kirjanduslikku pärandit on põhjalikult uuritud nii Eestis kui ka Soomes, kuid tema kultuurilist ülekannet ja akulturatsiooni pole teoreetilises raamistikus käsitletud. Käesolev artikkel keskendub eelkõige ülekandele, s.t piiride ületamise protsessile, sellele, kuidas Wuolijokist sai 1) võõritatud Oma ja seejärel 2) Teine. Kõige silmatorkavam märk tema akulturatsiooniprotsessist oli üleminek eesti keelelt soome keelele kirjanduslikus loomingus, aga ka etnilise ja poliitilise identiteedi muutumine, nagu see väljendub Wuolijoki fiktsionaalsetes ja hilisemates memuaarsetes teostes. Artiklis analüüsitakse Wuolijoki varaste, eesti keeles kirjutatud teoste retseptsiooni eesmärgiga mõista kirjaniku ja tema publiku vahelist kommunikatsiooni ja põhjuseid, mis viisid kirjandusliku keele väljavahetamiseni ja etnilise identiteedi muutumiseni.</p> <p>Wuolijoki püüdis kehtestada endale kohta eesti kirjanduses aastail 1911–1914 ning selle taga olid paljuski nii majanduslikud kui ka psühholoogilised põhjused – hüvastijätt kodumaa ja suguvõsaga. Kuigi Eestis oli juba kanda kinnitanud realism, mõjusid Wuolijoki ideedraama „Talulapsed“ ja rahvusromantiline romaan „Udutagused“ nii teema kui ka väljendusvahendite poolest anakronistlikult, kuigi teatud määral ka kütkestasid. Ka tema eesti keel oli vananenud. Wuolijoki vasakpoolsed ja feministlikud vaated ühelt poolt ning Venemaa tsensuuriaparaat teiselt poolt suurendasid kirjaniku ja tema publiku vahelisi mõistmisraskusi veelgi. Tema teoste vastuoluline retseptsioon kodumaal nõrgendas ka Wuolijoki ühtekuuluvustunnet Eesti ühiskonnaga.</p> <p>Teise katse end eesti kirjanduses kehtestada tegi Wuolijoki aastail 1931–1932, kirjutades lühikese ajaga kolm eestikeelset näidendit ja ühe romaani. Viimane sai üsna hävitava kriitika osaliseks ning näidenditest pääses lavale vaid „Koidula“, mis põhjustas küll skandaali, kuid tõi kirjanikule siiski ka tasu ja kuulsuse. Wuolijoki selle perioodi näidendites on tunda Ibseni mõjutusi: tugevad ja targad naised peategelastena, konfliktsed ideid arendatakse vestluse, mitte tegevuse kaudu ning realistlikku elukujutust rikastatakse sümbolite ja sümboltegelastega. Need teosed ei sobitunud 1930. aastatel valitsenud realistliku kaanoniga ning said mõnevõrra ebaõiglase kriitika osaliseks. Kuna Wuolijoki ilmselt tajus ka kasvavat emotsionaalset, keelelist ja mentaalset distantsi endiste kaasmaalastega, otsustas ta eesti kultuurist tagasi tõmbuda, jätkates kirjanduslikku tööd talle Soomes emotsionaalselt lähedaseks saanud teemade ja motiividega, mis tagasid ta teostele ka autentsuse efekti.</p> <p>Wuolijoki ületas Eesti ja Soome vahelise piiri ehk liikus teise sotsiaalkultuurilisse konteksti vähemalt neljas tähenduses: geograafiliselt, keeleliselt, kunstiliselt ja ideoloogiliselt/poliitiliselt. Selline mitmekordne ülekanne ehk akulturatsiooniprotsess mõjutas loomulikult ka tema identiteeti. Perioodil 1904–1933 identifitseerus Wuolijoki selgelt mõlema etnilise rühmaga, nii eestlaste kui ka soomlastega, nii et seda protsessi võib nimetada integratsiooniks või kakskultuurilisuseks. Hiljem muutusid Wuolijoki suhted Eesti ja eestlastega juhuslikumaks ning see juhataks justkui termini „assimilatsioon“ juurde, kuid seda saab kasutada ainult reservatsioonidega, sest kirjanik jäi ka Soome ühiskonnas valgeks vareseks – kosmopoliidiks.</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14590 In Search of Grigory Skovoroda’s Motivation / Grigori Skovoroda motivatsiooni otsimas 2019-04-20T14:00:06+03:00 Vadim Vozdvizhensky vadim.vozdvizhensky@gmail.com <p>The article aims to explain a particular thread of Hungarian motifs in the literary and philosophical works of Grigory Savvich Skovoroda (1722–1794), the first Russian and Ukrainian Christian philosopher. The Hungarian period of his biography remains the least studied; therefore, it demands special attention in the interests of determining objective reasons for the themes of his writings in the context of the formation of Russian and Ukrainian literature of the period.</p> <p>&nbsp;</p> <p>Artikli eesmärgiks on selgitada konkreetsete ungari motiivide esinemist esimese vene ja ukraina kristliku filosoofi Grigori Savvitš Skovoroda (1722–1794) kirjanduslikes ja filosoofilistes teostes. Tema elu Ungari-perioodi on kõige vähem uuritud, sellepärast vajab see erilist tähelepanu, et teha selle ajajärgu vene ja ukraina kirjanduse kujunemise taustal kindlaks tema kirjutiste teemade valiku objektiivsed põhjused. Selle teemaga on varemgi tegeldud, kuid tähelepanu pole pööratud kohtadele ja ajaloolistele tingimustele, mis olid otseselt seotud Skovoroda keisrikoja teenistuses veedetud ajaga Ungaris, Austrias, Itaalias ja Poolas aastatel 1745–1750. Küllatki pikast möödaläinud ajast ja arvukatest juba avaldatud teadusartiklitest hoolimata sunnib see andekas ja meisterlik kirjanik ikka ja jälle endast rääkima. Seda võib seletada nii ühendatud Euroopa sees kui ka mõlemal pool uusi poliitilisi piire toimuvate kultuuridevaheliste protsessidega, mis mõjutavad positiivselt Venemaa, Ukraina ja Ungari vaheliste suhete arengu dünaamikat.</p> <p>Tõmmates temaatilisi paralleele Skvoroda kirjutistega, tuleb rõhutada, et tema loomingut inspireerisid Balassi vaimne aed, Comeniuse visuaalne maailm, Muretuse (Marc Antoine Muret’) sakraalsed laulud ja Wetsteniumi esoteerilised sümbolid, kus igavene tõde on peidus kõige nähtavaloleva taga. Tema loominguline pärand haarab endasse vene, ukraina ja ungari rahvuskultuuride parimad jooned, osutudes nii suurepäraseks eeskujuks tuleviku Euroopa ja kogu maailma kirjameestele. Teenides kindralmajor Višnevski juhtimise all Tokajs asuvas keiserlikus Ungari veinide komisjonis õukondliku asjaajana, kirjutas Skovoroda ohtralt värvikaid tekste, elavalt peegeldades lihtsate ungarlaste igapäevaelu, mis oli väga sarnane tema enda väikevene rahvuskaaslaste omaga. Vene keisrinnade Jelizaveta ja Katariina II valitsusajal sai temast 17. sajandi geniaalse Tšehhi haridustegelase Comeniuse pansoofilise õpetuse järgija. Võttes kokku Skovoroda viieaastase Ungaris viibimise tulemused, ei tohi jätta märkimata viljakat mõju, mida avaldas talle ungari kultuur ja vestlused paljude eri ühiskonnakihtide ja usulahkude esindajatega. Tänapäevast kõnepruuki kasutades võib öelda, et Skovoroda osutus esimeseks Vene Impeeriumi okkalisi radu tallavaks dissidendiks, kes ei soovinud sammu pidada sünge kirikliku diktatuuriga, vaid heitis oma sümboolse allegoorikaga kiriklikele tsensoritele avaliku väljakutse. Tema traktaadid, mis keelati kui poliitilise samizdat'i väljaanded, said ammendamatuks kristlike sümbolite ja ideede allikaks, inspireerides kümnete kunstnike ja kirjutajate entusiastlikku loomingut hoolimata nende rahvuslikust päritolust ja sotsiaalsest tagapõhjast.</p> <p>Skovoroda kirjanduslikud ja filosoofilised teosed on traditsiooniliselt jagatud kolme suuremasse ossa: vaimne luuletsükkel „Jumalike laulude aed“, Aisopose traditsioonis proosakogumik „Harkovi valmid“ ja eksegeetilised traktaadid, dialoogid ning mõistujutud, kuhu kuuluvad ka Muretuse, Ovidiuse, Vergiliuse, Hosiuse, Cicero, Plutarchose, Terentiuse, Horatiuse ja Tertullianuse tõlgendused. Oluline on ära märkida ka tema erakirjavahetust, mis sisaldab 125 kirja. Tema pärandi käsitlemisel on olulisel kohal Kovalensky essee „Grigori Skovoroda elu“, mis aitab meil mõista ajaloosündmusi ja isikuid, kellega ta pikka aega suhtles. Kovalensky kõrvale asetub Pest-Budast pärit Harkovi Ülikooli filosoofiaprofessor Hess de Calve, kes tänu oma artiklile „Skovoroda – tänapäeva küünik“ on õigustatult väärt Skovoroda esimese Ungari biograafi tiitlit. Ajaloolaste Ratšinski ja Tardy uurimistöö arhiivides aitas täpsemalt mõista tegelikke põhjusi, miks kõrgekvaliteediline Tokaj Aszu oli sajandeid populaarne ja asendamatu vein vene aadlike peolaudadel. Sama tegi ka vene ajaloolase Ratšinski töö „Vene varustajad Tokajs 18. sajandil“, mis ilmus väljaandes „Russkii Vestnik“ 1875. a. Väikevenemaale tagasi pöördudes tõi Skovoroda kaasa väärtuslikku vaimutoitu, millest jätkus talle kuni elu lõpuni. Ta täiendas oma ladina, kreeka, saksa ja heebrea keele oskusi, mis tulid kasuks hilisemas õpetajatöös, ja õppis ära ka ungari keele. Lõpuks sai temast esimene vene dissident, kes oli vaimseks eeskujuks sellistele teisitimõtlevatele kirjameestele nagu Petšerin, Dostojevski, Tšernõševski, Dobroljubov, Solovjov, Balmont, Blok, Belõi, Gumiljov, Severjanin, Pasternak, Bulgakov, Tšizevski, Jessenin, Gorki, Solženitsõn ja teised. Tema eksegeetilised teosed „Loti naine“, „Iisraeli madu“ ja „Mao uputus“ ringlesid poliitilise samizdat’i väljaannetena Vene Impeeriumi okkalistel radadel kuni 1912. aastani. Ungari rahvushümni autor Ferenc Kölcsey olevat Skovorodale austust avaldades hüüatanud: „Sinust tilkus Tokaj viinapuude nektarit!“</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement## https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/14591 Reading Estonian Literature through a German Lens: How Ivar Ivask Became a World-renowned Literary Scholar / Lugedes eesti kirjandust läbi saksa kirjanduse prisma ehk kuidas Ivask Ivaskist sai tuntud kirjandusteadlane 2019-04-20T14:00:05+03:00 Aija Sakova aija.sakova@kirmus.ee <p>Ivar Ivask (1927–1992) is a cosmopolitan man who edited a quarterly world literature magazine Books Abroad / World Literature Today for more than 20 years; initiated the Puterbaugh Conference series; created and curated the Neustadt or so-called small Nobel literature prize. His personal archive is since 2016 held at the Estonian Cultural History Archives at the Estonian Literary Museum. The current article explores the very first steps of Ivar Ivask becoming a literary scholar and critic.</p> <p>&nbsp;</p> <ol start="2017"> <li class="show">aasta lõpus ja 2018. aasta alguses tähistati nii Eestis kui ka Lätis eesti-läti päritolu kirjandusteadlase ja luuletaja Ivar Ivaski (1927–1992) 90. sünniaastapäeva. Ivask oli kosmopoliitne mees, kes töötas üle kahekümne aasta oma elust maailmakirjandusalase ajakirja Books Abroad / World Literature Today peatoimetajana, mille juurde ta asutas Neustadti kirjandusauhinna, mida kutsuti hellitavalt ka väikseks Nobeliks.</li> </ol> <p>Saanud hariduse Saksamaal Marburgi Ülikoolis saksa kirjanduse, võrdleva kirjandusteaduse ja kunstiajaloo alal, kujunes Ivaskist paradoksaalselt siiski ka eesti kirjanduse uurija ja mõtestaja. Ivaski magistritöö oli Saksa luuletajast Gottfried Bennist (1950) ja doktoritöö Austria kirjanikust ning kriitikust Hugo von Hofmannstahlist (1953). Kuna Ivaski esimesed kirjandusteaduslikud uurimused ilmusid 1951. aastal Bernard Kangro välja antud väliseesti ajakirjas Tulimuld, siis on loogiline järeldada, et Ivaski arusaam eesti kirjandusest ning kirjanduskriitika ülesannetest paguluses oli oluliselt mõjutatud saksa kirjanduse alastest õpingutest ja uurimistöödest.</p> <p>Ivaski 1950. aastatel esimesel poolel ilmunud artiklid olid kuni 1954. aastani vaid eestikeelsed ja ilmusid väliseesti ajakirjades Tulimuld ning Vaba Eesti. Need käsitlesid võrdselt eesti kirjandust ja kirjanduskriitikat ning saksa, austria ja hispaania kirjandust. Ivaski eesti kirjandusele ning kirjanduskriitikale esitatud nõudmistes on näha paralleele tema uurimusega Hugo von Hofmannstahlist, milles Ivask rõhutab Hofmannsthali euroopalikku ehk mitte kitsalt ühele rahvuskirjandusele keskenduvat kirjanduskäsitlust. Ka eesti kirjanduskriitikalt ootab Ivask oma artiklites seda, et see vaatleks eesti autoreid maailmakirjanduse kontekstis, mitte ei jääks kinni kitsalt eesti kirjanduse sisestesse uurimustesse. Laiema, võrdleva kirjandusliku pildi vajalikkus on Ivaski hinnangul eesti kirjanduse ellujäämise eeltingimus.</p> <p>Nii Ivaski kirjatöödes kui ka tema tegevuses kirjade kirjutaja ja kirjavahetuste algatajana on tunda tema ihalust eeskujude järele. Ivask ei karda võtta ühendust autoritega, kelle loomingut ta imetleb ja arvustab. Nii loob ta kirjanduslikke võrgustikke üle maailma. Kirjandusteadlane ja luuletaja Jüri Talvet on kirjeldanud Ivaskit kui sildade loojat. Kuid Ivask oli ka poeet-kriitik, nii nagu ta ise kirjeldab Hugo von Hofmannstahli.</p> 2018-12-11T00:00:00+02:00 ##submission.copyrightStatement##