Scientia est potentia

Abstract

Oma algses mitmetähenduslikkuses on see F. Baconi aforism kõige tihendatum tõdemus, mis tõmbab olemusliku eraldusjoone ühelt poolt antiikse ja keskaegse ning teisalt uusaegse arusaama vahele teadusest ja teadusteadmisest. Artiklis püüab autor anda võimaluste piires tervikpildi uusaja teaduse industriaalselt (tehnoloogiliselt) orienteeritud teadmistüübi tekkimisest. Uusaja teaduse kujunemiseks vajaliku pöörde maailmavaateliste eeldustena tuleb käsitleda: (1) põhimõtteliselt uut subjekti ja objekti käsitust; (2) täiesti uut väärtusruumi, uut teaduse ideoloogiat (ilmalikkus, kriitiline vaim, tõesus ja praktiline kasulikkus); (3) tunnetuslaadi muutust — kontemplatsioonilt interventsioonile, kvaliteedi kirjeldamiselt kvantiteedi uurimisele; (4) looduse käsitlemist Kosmose asemel seaduspäraselt korrastatud objektide “väljana”. Uue tunnetusstiili — empiirilise ja teoreetilise tunnetuse kokkuviimine, hüpoteetilis-deduktiivse metodoloogia kujundamine Galilei poolt, abstraktse ja sünteetilis-tekstilise loomuga spekulatsiooni asendumine uurimisobjekti ehituse, korrapära ja põhjuslikkuse objektiivse analüüsiga, universaalsete loodusseaduste doktriini kujunemine jms—kujunemine konstitueeris uut tüüpi teadmise. Teadmise kui nähtava maailma piltkoopia asemele luuakse teadmine kui loodusobjektide seaduspära analüütiline rekonstruktsioon. See on vormiltmatemaatiline, päritolult eksperimentaalne ning loodusobjektide kontrollimisele ja ümbertegemisele suunatud nn valdamisteadmine.

This F. Bacon's aphorism in its original ambiguity is the most condensed belief that draws a distinctive essential line between ancient and medieval understanding of science and scientific knowledge on one hand and modern understanding on the other. The author aims at providing, as far as possible, an integral overview of emerging of the industrially (technologically) orientated type of knowledge of modern times. Ideological/philosophical preconditions of the change necessary for emerging of modern science are: (1) a fundamentally new approach to the subject and object; (2) a completely new system of values, a new ideology of science (secularity, critical spirit, trueness and utilitarianism); (3) a change in manner of cognizance - from contemplation to intervention, from describing quality to studying quantity; (4) treating nature as a naturally organised "field" of objects instead of the Cosmos. Emerging of a new style of cognizance - bringing together of empirical and theoretical cognition, the devise of the hypothetical-deductive method by Galilei, replacement of speculations abstract and synthetic-textual in nature with objective study of the structure, regularity and causality of the object of study, establishment of the doctrine of universal natural laws etc - constituted a new type of knowledge. Knowledge as a copy of the visible world is replaced by knowledge as an analytical reconstruction of the regularity of natural objects. It is so-called dispositive knowledge, morphologically mathematical, originally experimental and aimed at control and alteration of natural objects.