VABADUSSÕJA PÄRAND, LAIDONERI „AKTIIVNE KAITSE“ JA EESTI SÕJAVÄE VALMISTUMINE SÕJAKS 1930. AASTATEL

Abstract

Oskust teha Esimesest maailmasõjast õigeid järeldusi on peetud sõdade- vahelise perioodi sõjalise efektiivsuse võtmeteguriks.1 Eestit võib vaadelda kui riiki, mis toetus eelmises sõjas edu toonud kontseptsioonidele ja praktikale, mille muutis anakronistlikuks enne Teist maailmasõda aset leidnud kiire ühiskondlik ja sõjan- duslik areng. Paraku saavad igasugused hinnangud Eesti sõjaväe võimetele 1939. aastal ja 1940. aastatel toetuda vaid kaudsetele tõenditele ja spekulatsioonidele, sest Eesti poliitiline ja sõjaväeline juhtkond otsustas mitte võidelda. Otsust alistuda Nõu- kogude Liidu ülekaaluka jõu ees võib isegi pidada märgiks, et tunnetati realistlikult väikeriigi piiratud võimalusi. Teisest küljest annavad sõjaväejuhtide küsitavad operatsioonilised ja taktikalised ideed ning šabloonsed ja liigoptimistlikud sõjaväe- manöövrite stsenaariumid, mis torkasid silma välisriikide sõjaväeatašeedele, põhjust analüüsida kriitiliselt 1930. aastate Eesti sõjalist ettevalmistust.