Clichés of Theatrical Gesture in the Recent History of Latvian Theatre. Žestide klišeed läti teatri lähiajaloos

Valda Cakare

Abstract


Klišee või Stanislavski terminoloogias stamp tähendab kunstilist väljendusvahendit, mis kaldub kõrvale representatsiooni domineerivast kaanonist, nii et tõmbab endale tähelepanu, ning mida kasutatakse nii tihti, et see tundub kulunud või lääge. Kehakeele lugemine on äärmiselt raske ja kompleksne ülesanne, mille puhul on abiks dramaatiliste žestide tundmine näitlemise ajaloos. Siin võib eristada kolme etappi. Esimene neist haarab Vana-Kreeka, keskaja ja renessansi teatrimudelid, kus domineerisid deiktilised žestid – žeste kasutati tähelepanu pööramiseks fiktsionaalsele maailmale. Süžee ja tegevus olid neis teatrimudeleis tegelaskuju arendamisest tähtsamad ning näitleja eesmärgiks polnud tegelasega samastumine. Teise etapi algust tähistas 18. sajandil toimunud diskussioon emotsionalistide ja anti-emotsionalistide (Diderot) vahel. Keskklassi teater nõudis retoorilis-dekoratiivse näitlemisstiili asendamist psühholoogilis-realistlikuga. Seega koondus põhihuvi hingeelu õigele kehalisele väljendamisele ning žestist sai tegelase emotsioonide „loomulik märk“. Ka uus draama ja Stanislavski süsteem eeldasid psühholoogilis-realistlikku näitlemist ning samastumist tegelasega. Kolmas etapp algas 19. ja 20. sajandi vahetusel avangardliikumistega, mis katkestasid mimeetilise kõne ja žesti domineerimise. Klišee mõiste kujunes välja teisel etapil ning kristalliseerus Stanislavski praktilises töös ja kirjutistes. Ta leidis, et näitleja keha peab kuuletuma vaimule ning lavategevuses ei tohiks olla midagi juhuslikku. Kui puuduvad keha ja vaimu orgaanika ning läbielamine, tekivad sisemiselt põhjendamatud parasiitžestid, mis korrates muutuvad kas näitleja isiklikeks või teatud tegelase esitamisega seotud klišeedeks. Läti teatritraditsioon on ajalooliselt lähedalt seotud saksa ja vene teatriga. Juba 19. sajandi teatrientusiastid jagasid saksa valgustusajastu teoreetikute seisukohti keha loomulike märkide süsteemi osas. 20. sajandi esimesel poolel tõid end Moskvas täiendamas käinud läti näitlejad kaasa Stanislavski idee inimese psühhofüüsilisest ühtsusest ning tegelasega samastumisel põhineva psühholoogilis-realistliku mängulaadi. Vaatamata sellele, näitavad viis fotot Rūdolfs Blaumanise klassikalise näidendi „Tules“ (1905) eri lavastustest, et näitlejate füüsilised väljendusvahendid on sel määral lihtsustatud, et neil on maksimaalne kommunikatiivne väärtus: nad ei tekita segadust ega vaja selgitust, vaid on muutunud kunstilisteks märkideks, kondenseeritud emotsioonideks, millel on näitlejast sõltumatu muutumatu tähendus nagu matemaatilistel valemitel, ühesõnaga – klišeedeks.

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.7592/methis.v2i3.487

Refbacks

  • There are currently no refbacks.