Building in the Daytime, Demolishing at Night. Päeval ehitades, öösel lõhkudes

Jaak Rähesoo

Abstract


Eesti kutselise teatri saja-aastane lugu on lühike, siiski ilmnevad siingi mingid stabiilsuse ja dünaamika tsüklid. Ettearvatavalt kulges rajamisperiood peamiselt dünaamika tähe all, samas oli juba Karl Menningut suunanud vundamendikujutluses tugev stabiilsuse- ja kindlusenõue. Eelkõige lähtus Menning arusaamast, et enda omapära leidmisel tuleb eesti teatril suuresti läbida samad etapid, mis olid vanematel teatrimaadel juba läbitud. Realisminõudest paistsid tulenevat kõik muud valikud. Ühtaegu sattus eesti kultuuri rajamine perioodi, mis kogu Lääne tsivilisatsioonis tähendas u 1870. aasta paiku alanud kiirendatud moderniseerumist. See tõi põhjalikke muutusi kõigis eluvaldades, ja seda kunstides väljendavad modernistlikud voolud küsimärgistasid seniseid mudeleid ning otsisid palavikuliselt uusi. Eesti teatrisse ulatus nende mõju 1920. aastatel. Just siis kehtestus avangardistlik päeval-ehitadöösel- lõhud-hoiak, kuigi vahetult pärineb siinne pealkiri ühest Nigol Andreseni 1979. aasta kirjast. Siiski ei läinud äärmusdünaamika Eestis kaugele, vaid juba 1930ndatel pääsesid maksvusele stabiilsusnõuded, tookord peamiselt loosungina „tagasi realismi juurde”. Stiiliotsingute intensiivsus asendus teatrivõrgu väljaarendamise ekstensiivsusega. Nõukogude perioodi esimeses järgus, stalinistlike massirepressioonide ja hävituse ajastul, polnud dünaamika ja stabiilsuse arutlustel mingit mõtet. See mõte naasis aga Stalini-järgse 35-aastase lõigu vältel. Tollastes oludes kehastas stabiilsust ja konservatiivsust eeskätt umbusklik repressiivne riigivõim, kõiki uudsusi kartev kunstibürokraatia, samas kui kunstnikud ise nägid end progressi kandjatena. Nii massikultuur kui kõrgkunstid püüdsid Lääne suundumusi võimaluste piires matkida. Võib öelda, et Idas säilis modernismi opositsioonilisus ja otsiv vaim, samas kui Läänes tõi poolametlik tunnustus kaasa muutumise „uueks akademismiks”. Eesti teatris kehastus otsingulisus teravaimini 1970. aastate alguse metafoorilis-füüsilises suunas. 1970ndate lõpupoolel toimub nii Läänes kui Idas teatav mentaliteedimuutus, kunstides tekib tugevam opositsioon avangardismile. Kommunismi varing ja Eesti taasiseseisvumine on neid tendentse osalt süvendanud, andes „konservatiivsusele” tagasi valdavalt parempoolse tähenduse. Samas on kogu olukorra järsk muutus tugevdanud dünaamilisi hoiakuid, eriti noorte hulgas. Teater oli 1990ndatel suuresti ametis repertuaartrupiliku aluse säilitamisega ega pürginud enamasti teravale uudsusele. Kuid päris viimasel ajal paistab päeval-ehitad-öösel-lõhud-hoiak siingi tugevnevat.

Full Text:

PDF


DOI: https://doi.org/10.7592/methis.v2i3.492

Refbacks

  • There are currently no refbacks.