Saateks

Abstract

2020. aasta kuulutati Tartu Ülikooli muuseumi plaanides Morgensterni
aastaks. Keegi ei teadnud, et selle aasta märksõnaks saab
hoopis koroonaviirus. Kuid tähelepanu jagus siiski ka Tartu ülikooli
esimesele klassikalise filoloogia professorile, kunstimuuseumi ja
raamatukogu rajajale Karl Morgensternile tema 250. sünniaastapäevaga
seoses – anti välja kogumik, korraldati näitusi, muuseumi ja
raamatukogu ühistööna leidis aset konverents „Morgenstern ja tema
aeg“. Käesolevas kogumik sisaldab valdavas osas artikleid, mis valmisid
konverentsi ettekannete põhjal, kuid siia mahtus muudki.
Kogumiku avaloos annab TÜ klassikalise filoloogia professor Janika
Päll põhjaliku ülevaate klassikalise filoloogia õpetamisest Tartus
nii Karl Morgensterni ja tema kaasaegsete kui ka tema järeltulijate
poolt ning toob selle perioodi käsitlemisse valgustuse kõrvale
tugevalt sisse uushumanismi diskursuse.
Eesti Kunstiakadeemia lektor Liisa-Helena Lumberg annab oma artiklis
„Kunst teadmiste süsteemis Karl Morgensterni kunstimuljete näitel“
lähivaate, kuidas Morgenstern oma kunstimuljeid publikule püüdis
edasi anda, tingimustes, kus kaugeltki kõigist lugejaist ei saanud oletada,
et nad kirjeldatavaid töid on näinud või kunagi tulevikus näevad.
19. sajandi algupoole Tartu olusid ja kunstielu tundes kerkib küsimus,
kuivõrd suhtlesid ja kui hästi olid teineteise tegemistega kursis
kaks Tartu tollase kunstielu tähte: ülikooli kunstimuuseumi juhataja
Morgenstern ja siinse kultuuriruumi suurima erakollektsiooni
omanik, Raadi mõisnik Karl Eduard von Liphart? Ingrid Sahk näitab
oma artiklis, et dokumenteeritud kokkupuuteid on kahe kunstitähe
vahel üllatavalt vähe. Kuid ega kõik inimesed ei peagi isiklikult sobima
ja ajaloo keerdkäikude tulemusel on ikkagi juhtunud nii, et suur
osa Lipharti kunstikogust on jõudnud samuti Tartu ülikooli, kus seda
Morgensterni kogutuga kõrvuti tulevastele põlvedele säilitatakse.
Konverentsil tulid kõne alla ka Morgensterni kaasaegsed. Lea
Leppik võtab vaatluse alla kaks kaasteelist, filosoofiaprofessor Gottlob
Benjamin Jäsche ja ajalooprofessor Georg Friedrich Pöschmanni
ning nende mõtted ülikoolis õppimisest ja õpetamisest üldse ning
õpetajakoolituse tähendusest tollases ülikoolis.
Veel ühest kaasteelisest – meditsiiniprofessor Erdmannist, kes oli
samuti kultuurihuviline ning kollektsionäär – kirjutab TÜ raamatukogu
teadur Kaarina Rein. Artikkel keskendub tema mõjule meditsiinitopograafiate
koostamisele Tartu ülikoolis.
Kogumiku põhiosa lõpetab artikkel, mis ei kuulu Morgensterni
aega ja räägib noorte meedikute tööle suunamisest nõukogude ajal
(Ken Kalling ja Lea Leppik). Tegelikult leidis sarnane protsess aset
ka 19. sajandi algul, Morgensterni-aegses ülikoolis, ja nõukogude
süsteemi juured olidki Tsaari-Venemaa kroonustipendiaatide süsteemis:
stipendiumi saanud pedagoogide kõrval oli määratud kohal
teenimise kohustus ka meedikutel. Tol ajal tuli teenida kuus aastat,
probleemid aga olid üsna sarnased nõukogudeaegsetega.
Muuseumikogudele pühendatud osas kirjeldab TÜ muuseumi kuraator
Leili Kriis muuseumis hoiul olevat kaunist luulealbumit, mis
kuulus kunagi Charles Borchardtile, mehele, kes omas ajas, 19. sajandi
teisel poolel, oli üks Eesti tuntumaid fotograafe.
Milline oli õigupoolest Morgensterni-aegne TÜ kunstimuuseum,
küsib oma artiklis Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Jaanika
Anderson. Vastus on veidi ootamatu – see oli väga erinev sellest, millisena
muuseum viimased 150 aastat siinsele avalikkusele tuntud
on, olles tihedalt täis kappe ja mappe.
Mis juhtus siis Morgensterni ajal kogutuga, selle võtab vaatluse
alla TÜ kunstiajaloo doktorant Kristiina Tiideberg ja selgub, et järeltulijad
ei näidanud selle vastu üles kuigi suurt respekti. Teema
on muidugi laiem kui Morgensterni ja tema järel tulnud professorite
erinevad arusaamad ja väärtushinnangud. Paraku muutuvad arusaamad
kogude väärtusest ajas ikka ja jälle, ühe põlvkonna jaoks
väärtuslik ei pruugi olla seda järgmiste silmis.
Kogumiku lõpetab traditsiooniliselt muuseumi aastaaruanne,
seekord siis erakordse 2020. aasta kohta.