Shifting Borders of Religious Education towards Greater Frames of Solidarity

Abstract

Shifting borders of RE towards greater frames of solidarity

Post-modern pedagogy framework advocated by Giroux suggests that education needs to attend to multiple voices of difference by opening for students’ alternative meanings, perspectives and truth claims. This opens a space for deconstructing ‘grand narratives’, revisiting their ontological and epistemological foundations, as well as opening a more inclusive frame for other faith traditions, thus allowing the possibilities of solidarity among the peoples and religions. This means developing sensitivity and even solidarity with other faith traditions, non-religious views, by including gender perspective as well. A genuine openness to other perspectives might enhance a more sustainable RE. This inclusive perspective fosters a more truthful way of relating with the others, leading to the enlargement frames of solidarity with oneself, others and the nature. The aim of the paper is to re-evaluate confessional modes of RE marked with a transmission of cultural and religious norms strictly within the frame of one confession and to offer more critical, expanded, inclusive, empowering and transformative framework. RE in this paper is viewed in a wider worldview framework that encourages students to embrace their freedom of belief and the freedom of belief of others resulting by enriching plurality of meanings and understandings of others, and a deeper sense of solidarity. This article also elaborates on various understanding of solidarity and suggests guidelines for the religious educators for teaching solidarity in turbulent times.

Nihutades religiooniõpetuse piire avarama solidaarsusraamistiku poole
Giroux’ pakutud postmodernistliku pedagoogika raamistiku seisukohalt peaks religiooniharidus pöörama tähelepanu paljudele erinevatele ‘häältele’, olema avatud õpilaste alternatiivsetele tähendustele, vaatepunktidele ning tõeväidetele. See teeb võimalikuks ‘suurte narratiivide’ dekonstrueerimise, taasavastades nende ontoloogilisi ja epistemoloogilisi aluseid, ning teisalt avades inklusiivsema vaate teistele usutraditsioonidele. Nii saab võimalikuks suurem solidaarsus erinevate rahvaste ja religioonide vahel. See nõuab tundlikkust teiste usutraditsioonide ja mittereligioossuse suhtes ning samuti ühtekuuluvustunnet, seejuures ei tohiks unustada ka soolist perspektiivi. Tegelik avatus teistsugustele vaadetele võimaldaks kestlikumat religiooniõpetust. Niisugune inklusiivne lähenemine toetab tõetruumaid viise teistsugusega seostumiseks, viib solidaarsema hoiakuni nii enese, teiste kui ka looduse suhtes. Artikli eesmärgiks on vaadata uues valguses läbi religiooniõpetuse konfessionaalsed lähenemisviisid, mille puhul eesmärgiks
on rangelt ühe konfessiooni kultuuriliste ja religioossete normide edasiandmine, ning pakkuda välja kriitilisem, laiem, inklusiivsem, väestav ja transformatiivne raamistik. Religiooniõpetust käsitletakse artiklis laiema, maailmavaateid puudutava diskursuse raames, mis julgustab õpilasi hindama nii enese kui ka teiste usuvabadust. Selle eeldusteks on enesest erineva juures tähenduste ja tõlgenduste mitmekesisuse märkamine ning sügavam ühtekuuluvustunne. Artiklis käsitletakse ka solidaarsuse mõiste erinevaid tähendustasandeid ning pakutakse religiooniõpetuse õpetajatele juhtlõngu solidaarsuse õpetamiseks muutuvatel aegadel.