Ankeet kui bürokraatia ja poeesia kohtumispaik

Abstract

Essee põhineb Kohtumiste & Mitte-Kohtumiste Instituudi 19.02.2024–24.02.2024 Eesti Kunstiakadeemia Galeriis korraldatud kestusaktsioonil „Utoopia Saatkond: Õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga!“. Aktsiooni loojad ja läbiviijad olid Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet ning Margaret Tilk, kellest kolm on ka essee autorid. Tegu on kunstnik-uurijate autoripositsioonilt lähtuva esseistliku refleksiooniga, mis keskendub EKA Galeriis aset leidnud aktsiooni keskmes olnud ankeetidele ning sellele, kuidas suunas ja mõjutas poeetilise sisuga nihestatud bürokraatlik tekst („Avaldus poeetilise varjupaiga taotlemiseks“) aktsioonis osalenuid oma isiklikke kogemusi, mõtteid ja lugusid jagama ning (ümber) mõtestama. Essee vaatleb ankeedi kui teksti kunstilist ja dialoogilist potentsiaali, võttes aluseks umbes 250 külastaja täidetud ankeedid, mis viie päeva jooksul Utoopia Saatkonnas kunstnike kätte jõudsid.

Abstract. Oliver Issak, Margaret Tilk, Jan Teevet: Questionnaire as a meeting ground of bureaucracy and poetics. This essay stems from a ­ durational performance action “The Embassy of Utopia: Happiness for Everybody, Free of Charge, and May No One Be Left Behind!”, which was led by an artistic collective (called the Institute of Meetings & Non-Meetings) at the EKA Gallery, Estonia from February 19th to 24th, 2024. The performance was created by Oliver Issak, Kairi Mändla, Jan Teevet, Taavi Teevet, and Margaret Tilk – three of whom are also the authors of the essay. This reflection is embedded in an artist-researcher’s perspective as it delves into the possibilities of viewing a questionnaire as a form of art. Particularly, we explore how “Application for poetical asylum”, the poetical-bureaucratic text central to the durational performance, prompted participants to share and reinterpret their personal experiences, thoughts, and narratives. By inspecting 250 visitor-completed questionnaires collected over the five days of “The Embassy of Utopia” performance, we map the inherent artistic and dialogical potential of a questionnaire as a textual form.