Metsepole Livonians from the 14th to the 17th century

  • Aldur Vunk Pärnu Museum
Keywords: Metsepole Livonians, Salaca Livonians, Livonian language, Medieval Livonia, Vidzeme, Limbaži, Vainiži, schools, vernacular books, manors of Salaca Parish, 17th century revenue districts

Abstract

The topic of this paper is the history of Metsepole Livonians (later called Salaca Livonians) from the 14th to the 17th century. The paper refers to academic works from the 17th (by Thomas Hiärn) and later centuries dealing with the linguistic borders of Livonians in Salaca Parish. Also considered are rarely used papers such as the research by Manfred von Vegesack, who has investigated the population history of Livonians in the northern part of Vidzeme through place names found in church registers, ploughland revisions, revenue district registers etc. Information from some sources that have not been used before is presented here as well. As a result of different historical processes, the identity of Metsepole Livonians gradually weakened from the 14th to the 17th century. Livonian linguistic identity faded due to both the loss of its ancient status and the area of communication that expanded in the Middle Ages and the modern age. The number of language users became a strong precondition for the expansion of the area of use of a language, and there was not a vast number of Livonians. The history of these Finno-Ugric people is unusual due to the historical background of Livonia, but there are similarities in the rules of preservation of languages worldwide.

Kokkuvõte. Aldur Vunk: Metsepole liivlased 14.–17. sajandil. Artikli teemaks on Metsepole liivlaste (hiljem tuntud kui Salatsi liivlased) ajalugu 14.–17. sajandil. Käesoleva artikli maht ei võimaldanud kirjeldada Metsepole maakonna kujunemist ja selle ümberkujundamist Riia peapiiskopkonna kui riigi rajamise käigus 13. sajandil. Samuti kirjalike allikate kaudu paremini dokumenteeritud Salatsi liivlaste viimaste keelesaarte kahanemist 18. ja eriti 19. sajandil. Need teemad koos Salatsi liivlaste nimede teemaga on osadeks juba ettevalmistamisel olevale terviklikumale käsitlusele. Artikkel toetub akadeemilistele kirjutistele alates 17. sajandist (T. Hiärn) ja hilisemast ajast, kus kirjeldatakse liivlaste keelepiiri Salatsi kihelkonnas, samuti harvakasutatud Manfred von Vegesacki tööle, kes uuris Vidzeme põhjaosa rahvastikulugu kirikuraamatute, adramaarevisjonide, vakuraamatute ja muude omaaegsete allikate põhjal. Artikli koostamisel on kasutatud ka allikaid, mis seni olid läbi töötamata. Mitmesuguste ajalooliste protsesside tulemusel on Metsepole liivlaste identiteet 14. sajandist 17. sajandini oluliselt nõrgenenud. Põhjused keelelise identiteedi hääbumiseks on olnud nii liivlaste muinasaegse staatuse kadumine kui ka keskajal ja uusajal avardunud suhtluspiirkond, mille tõttu keelte kasutajate arv muutus oluliseks teguriks. Liivlasi polnud kuigi arvukalt ja nad olid oma tegevusaladest tulenevalt valmis omandama teisi keeli. 16. ja 17. sajandil alanud kirjakeelte loomise ja talurahvakoolide võrgu rajamise ajaks oli liivi keel jäänud vähemuskeeleks. Samuti ei leidunud piisavalt haritlasi, kes selles keeles kirjavara oleksid loonud. Selle soomeugri hõimu ajalugu on küll omapärane Liivimaa ajaloolise tausta tõttu, kuid keele hääbumise põhjustanud asjaolud on sarnased teistegi kadunud keelte omadega palju laiemas kontekstis.

Märksõnad: Metsepole liivlased, Salatsi liivlased, liivi keel, Vana-Liivimaa, Vidzeme, Lemsalu, Vainiži, koolid, maakeelsed trükised, Salatsi kihelkonna mõisad, 17. sajandi vakused

Kubbõvõttõks. Aldur Vunk: Metsepole līvlizt 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra temātõks um Mõtsāpūol līvlizt (obbõm tundtõd kui Salāts līvlizt) istōrij 14.–17. āigastsadā āigal. Kēra alīzõks ātõ akādēmilizt kēratõkst 17. āigastsadāst (T. Hiärn) ja obāzõmõst āigast, kus kēratõb iļ līvlizt kīeležā Salāts pagāsts. Nei īž um kēra alīzõks Manfred von Vegesack tīe, mis tuņšliz Vidzeme pūojrov luggõ pivākuodārōntõd, addõrmōrevīzijd, vakrōntõd ja munt ovātõd abkõks. Sīe kēra kubbõpanmizõks attõ kȭlbatõd ka seļļizt ovātõd, mis attõ siedaigsōņõ īenõd tuņšlõmõt. Setsuglimizt istōrij suggimizt pierāst um Mõtsāpūol līvlizt eņtštīedami 14.–17. āigastsadā āigal nõŗkõn. Kīelliz eņtštīedamiz vōrgimiz pūojõks vȯļțõ nei līvlizt muinizaigiz kȭrda mȭitantimi kui ka kubsõkēmizarā ovārtimi sidāmtāigal ja ūžāigal. Līvlizt lug iz ūo sūr ja ne vȯļțõ vaļmõd oppõm mūḑi kēļi. Kērakīeld lūomiz ja talrovskūolõd võrgõ pūojtimiz īrgandõksõks 16. ja 17. āigastsadā āigal vȯļ līvõ kīelstõ īend veitimit kīelkõks. Nei īž iz täut opātõd rovžti, kis vȯlkstõ sīes kīels lūond kēravillõ. Sīe sūomõ-ugrõ rov istōrij um set Līvõmō istōrijs eņtšvīți.

Published
2014-07-01