Parallelism as Repetition: A Case Study of Betti Alver’s Elu on alles uus and Jälle ja jälle / Korduse parallelism Betti Alveri luuletustes ”Elu on alles uus“ ning ”Jälle ja jälle”

Abstract

Abstract: The following stylistic investigation observes the repetitive and deictic influence of parallelism in two poems by Betti Alver: Elu on alles uus and Jälle ja jälle. Estonian poetic language structures work in conjunction with the defamiliarization of formal and functional aspects of the artistic text. The research shows that structural patterning—parallelism—is a proponent of both poetic intuition and functional linguistic selection on all levels of language: phonological, morphological, syntactic, lexico-grammatical, and lexico-semantic.

S U M M A R Y

Käesolev artikkel käsitleb paralleelstruktuuride mudelit eesti ühe tuntuima luuletaja Betti Alveri luuletustes ”Elu on alles uus“ ning ”Jälle ja jälle“. Võrreldes erisuguseid, kuid üksteisega seotud struktuurseid ja poeetilisi aspekte mõlemas luuletuses, jälgib artikli autor parallelismi produktiivsust foneetilisel, süntaktilisel ja seman­tilisel tasandil – täpsemalt grammatilise ja poeetilise deiksise ning fonoloogiliste ja süntaktiliste binaarsete opositsioonide esinemise kaudu. Betti Alveri luuletustes ilmneb niinimetatud osiste ühtsus (Bloomfield 1976) regulaarselt sarnaste ja erinevate struktuurielementide kombinatsioonis, mis veelgi enam mõjutab keeleliste struktuuride olulisust ja intuitiivset kasutust, nagu on selgelt näha empiirilise analüüsi käigus.

Kordus on üks luule silmatorkavamaid ja iseloomulikumaid jooni ja seda esineb kõigil keeletasanditel: häälikute, sõnavormide, lauseehituse, sõnavara ja tähenduse tasandil. Kasutades mitmesuguseid teoreetilisi lähenemisnurki, alates rangematest strukturalistlikest mudelitest nagu Roman Jakobsonil (1960, 1966, 1980), Juri Lotmanil (1970) ja Morten Bloomfieldil (1976) ning lõpetades laiemate ja viimatiste kognitiivsete, sotsio­loogiliste ja psühholoogiliste tõlgendustega (Short 1996, 2007; Stockwell 2002), vaatleb artikkel luuletusi stilistilisest perspektiivist, keskendudes mitte ainult sellele, miks mingeid keelelisi struktuure on kasutatud, vaid ka kuidas seda on tehtud.

Käesolev uurimus lähtub Jakobsoni teooriast keele poeetilise funktsiooni ning paradigmaatilise ja süntag­maatilise telje ekvivalentsuse põhimõtte kohta, mis selgitab grammatilist parallelismi. Korrapärasuste ja ebakorrapärasuste kordamisega juhib teksti esteetika tähelepanu loovale ja esiletõstvale keelekasutusele poeetilise mõju saavutamiseks, seda eeskätt hälvete, parallelismi ja korduste abil.

Uurimusel on kaks esmast fookust, mis koonduvad parallelismi katusmõiste alla: peamiselt keelelised kordused (korduvad kõlastruktuurid, sõnaüksused, grammatilised konstruktsioonid) ning psühholoogiline ja ruumiline deiksis kui võrreldavate tähendusvariantide raamistik, mis harmoneerub mainitud keeleliste kordustega.

Luuletuse ”Elu on alles uus“ analüüs keskendub peamiselt grammatilisele parallelismile ja häälikulistele kordustele. Foneemide kordus (näiteks alg- või lõppriim) ilmutab seotud ühtsust, mis kandub üle teistele keelelistele tasanditele, nagu süntaktilised vastavused riimuvate ühikute vahel ja neist sõltuvad tähendusseo­sed. Deiktilised elemendid on luuletuse ”Jälle ja jälle“ oluline komponent, toimides nii isikuliste asesõnade mina ja sina dialoogilise vastasmõjuna (need asesõnad on samuti korduvad ning sageli ka süntaktilises ja grammati­lises vastavuses) kui ka vahendina eriliste ruumisuhete loomiseks lüürilise mina füüsilise ja vaimse poeetilise maailma sees. Seega võib nende tähelepanekute abil selgemini jälgida, kuidas keelelistest struktuuridest moodustatakse paralleelseid osiseid, mis omandavad kõrgema poeetise tähenduse, ning mõista, kuidas stiil mängib intuitiivset, kuid asendamatut osa isegi kõige väiksemates poeetilise keele avaldustes.