Neither Eastern nor Western: Cultural Hybrids in Modern British-Asian Fiction / Ei ida ega lääs: kultuurihübriidid tänapäeva Aasia päritolu Briti kirjanike teostes

Abstract

The concept of cultural hybridity has been widely discussed since the 1980s, especially within cultural and postcolonial studies. Hybridity directly results from cross-frontiers movements of migrants and cross-cultural flows that in Britain extended beyond WW II. It opposes the idea of limited or even closed identity and cultural bonds. The notion of hybridity has mainly been related to second-generation immigrants who were brought up in between two different worlds and two societies: the ethnic and the dominant ones. The paper focuses on first-generation immigrants of South Asian origin portrayed in literary works by Monica Ali and Hanif Kureishi in terms of the phenomenon of hybridity and the level of the immigrants’ assimilation into the host community.

Kultuurihübriidsuse mõiste üle on eriti just kultuuriuuringute ja postkoloniaalsete uuringute vallas laialdaselt arutletud alates 1980. aastatest. Artikli alguses mainitakse hübriidsuse kõige olulisemaid definitsioone, sest see mõiste koondab väga paljusid ideid. Kõigepealt selgitatakse mõiste bioloogilist tähendust, kirjeldatakse hübridiseerumise allikaid ja liigutakse tunnustatud teoreetikute Stuart Halli ja Homi Bhabha pakutud definitsioonideni. Hübriidsus on migrantide piireületava liikumise ja kultuuride vaheliste mõjude otseseks tulemuseks, sellele vastandub piiratud või lausa suletud identiteedi idee. Tegemist on vana nähtusega, mis tekkis juba kolonialismieelsel ajajärgul, kuid muutus järjest üldisemaks sõjajärgsel perioodil, kui Suurbritannias toimus massiline immigratsioon endistest kolooniatest. Termin on peamiselt seotud teise põlvkonna immigrantidega, nagu näiteks Suurbritannias elavad Lõuna-Aasia maade päritolu inimesed, kes kasvasid üles kahe erisuguse maailma ja ühiskonna – oma etnilise ühiskonna ja domineeriva ühiskonna vahel. Tuleb märkida, et tavaliselt teevad just teise põlvkonna immigrandid läbi hübridiseerumise protsessi. Mis toimub esimese põlvkonna immigrantidega? Kuidas mõjutab nende identiteeti fakt, et nad elavad oma kodumaast kaugel?

Artikkel püüab vastata küsimusele, kas Suurbritannias elavaid esimese põlvkonna Lõuna-Aasia maade päritolu immigrante võib ka hübriidsetena identifitseerida. Keskendutakse identiteedi formeerumisele kahel tegelasel, kes esindavad Lõuna-Aasia immigrantide esimest põlvkonda Suurbritannias: Monica Ali raamatu „Brick Lane“ („Telliskivitee“, 2003) tegelane Chanu ja üks Hanif Kureishi raamatu „The Buddha of Suburbia“ („Äärelinna Buddha“, 1990) peategelasi, Haroon.

Chanu saabus Londonisse 1970. aastatel eesmärgiga teenida palju raha, teha poliitilist karjääri ja pöörduda eduka ning lugupeetud mehena tagasi Bangladeshi. Ta lõpetas Dhaka Ülikooli, kuid otsustas Inglismaale emigreeruda, kus ta lootis leida tasuvat ja vastutusrikast tööd. Ta kavatses teenida piisavalt palju, et osta Dhakas maja ja anda oma pojale hea haridus. Vastupidiselt tema ootustele ei lange talle osaks mingit eeliskohtlemist, vaid ta peab minema elama teiste Bangladeshi immigrantide juurde Londoni Tower Hamletsi linnaossa. Hoolimata sellest, et ta elab Londonis, ei unusta Chanu kordagi oma kultuuripärandit ja peab oma kultuurilist tagapõhja äärmiselt tähtsaks.

Haroon käis koloniseeritud Indias korralikes koolides ja sai hea Briti kirjanduse-alase hariduse. Nagu Chanu, lahkus temagi kodumaalt, et osa saada Inglismaa kõrgest elustandardist. Tegelik elu Inglismaal ei vasta aga ta ootustele. Tema hea inglise keele oskus ja suured teadmised inglise kultuurist ja kirjandusest ei suurenda tema võimalusi saada enamusühiskonna osaks. Ta üritab igati valdavasse ühiskonda integreeruda, kuid jääb siiski võõraks – üheks paljudest Londonisse jõudnud India immigrantidest. Ühest küljest unistab ta vastuvõtva ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks saamisest, teisest küljest aga ei loobu ta oma kultuurilisest tagapõhjast. Niipea, kui ta mõistab, et tema India päritolu võib osutuda eeliseks, käivitab ta omaenda äri, mis tõmbab valgeid inglasi ligi eksotitsismi ja müstikaga.

Artikkel analüüsib mõlema tegelase identiteeti kujundavaid elemente ja kirjeldab, kui suurel määral neil õnnestub vastuvõtvasse ühiskonda assimileeruda. Artikli viimane osa võtab kokku nende identiteedi formeerumise protsessi ja vastab küsimusele, kas Suurbritannias elavaid Lõuna-Aasia päritolu esimese põlvkonna immigrante võib nimetada kultuurihübriidideks. Samuti selgitatakse lühidalt hübriidsuse rolli tänapäevases maailmas.