Opera across Borders: New Technologies and Mediatization / Piire ületav ooper: uued tehnoloogiad ja mediatiseerimine

  • Lauma Mellēna-Bartkeviča Läti Ülikool / University of Latvia
Keywords: opera, audience, mediatization, new technologies, liveness, immersion, ooper, publik, mediatiseerimine, uued tehnoloogiad, elav ettekanne, immersioon

Abstract

This article aims to address the impact of new technologies and mediatization of the opera genre in the 2nd decade of the 21st century taking into account the discussion on “liveness” and mediated artistic experiences offered by Philip Auslander and Bruce McConachie. The inquiry outlines three key modalities in terms of interaction between opera and mediatization: 1) multimedia as a part of an opera production, 2) media as channels for opera distribution, and 3) mediatization as a communication tool. Excluding opera films and history of opera recordings, the main focus here concerns HD live and online transmissions of opera performances. Mediatization has introduced notable changes in the perception of this genre of performing arts, questioning the phenomenon of operatic immersion and leading to the transformation of operatic culture.

 

Artikkel käsitleb uute tehnoloogiate ja mediatiseerimise mõju ooperižanrile 21. sajandi teisel aastakümnel, võttes arvesse Philip Auslanderi ja Bruce McConachie arutelu elava ettekande (liveness) ja vahendatud kunstilise elamuse üle. Uurimus visandab kolm olulist ooperi ja mediatiseerimise vastastikust toimet puudutavat modaalsust: 1) multimeedia ooperi lavastamise osana, 2) meedia kui ooperi levitamise kanalid, 3) mediatiseerimine kui kommunikatsioonivahend.

Uute tehnoloogiate ülikiire areng mõjutab tänapäeval kõiki esituskunstižanre, isegi ooperit, mida peetakse kõige konservatiivsemaks muusikateatri vormiks. Tehnoloogiate laialtlevinud igapäevakasutus loob uue nõuete, väljakutsete ja võimaluste raamistiku. Tehnoloogilised uuendused, alates subtiitrimasinatest ja lõpetades elava esituse online-ülekannetega, varieerivad levikukanaleid ja teevad ooperi kättesaadavaks väljaspool ooperimaja, hoolimata vaatajate kultuurioludest ja sotsiaalsetest piiridest. Meedia annab lavastajatele ja produtsentidele ohtralt võimalusi, kuidas klassikalise ooperirepertuaari kogemist publiku jaoks uudseks muuta ja pakkuda neile visuaalselt muljetavaldavaid lavastusi. Publik saab ooperit vaadata, tõlgendada ja sellesse süüvida (immerse) nii otse, ooperimajas kohal viibides kui ka virtuaalselt, elava voogesituse või salvestatud ooperietenduse online-esituse kaudu, aga ka kinoseanssidel ja TV-saateid jälgides. Kõik need aspektid algatavad tänapäevase ooperielamuse üle väitlusi, mis käsitlevad mediatiseerimise nõrku ja tugevaid külgi ooperi lavastamisel ja nautimisel, teaduslikul uurimisel ja õpetamisel ning mis uurivad mediatiseeritud kunstielamust. 

Meedia ja esitamisega seotud teooriad käsitlevad harva ooperit kui konkreetset sünteetilist esituskunsti žanri ja selle suhteid meediaga. Clemens Risi puudutas seda teemat, uurides ooperisse süüvimist (immersiooni) ja sellest otseselt osavõtmist, Christopher Morris on analüüsinud televisiooni jaoks valmistatud Itaalia ooperifilmide viimast lainet, kus püütakse publikule pakkuda hüperreaalset elamust asukoha ja toimumisajaga seotud eritingimuste kaudu. Ülalmainitud Auslanderi ja McConachie arutelu järgides pakun ma välja tüpoloogia selle kohta, kuidas meedia võimendab ooperi lavastamist.

Esimene modaalsus puudutab visuaalsete meediatehnoloogiate kasutamist väljendusvahendina või kunstilise abivahendina ooperi lavastamisel ooperimajas. Tänapäeval tähendab see enamasti video projitseerimist laval, taustekraane, veebikaamera projektsioone jne, mis on koos dekoratsioonidega osaks lavategelikkusest, korraldavad lavaruumi või pakuvad lavastaja taotlustele visuaalset tuge. Teist tüüpi mediatiseerimine on ooperi puhul seotud kunstitoote levitamisega. Autor keskendub HD-ülekannetele kinos ja ooperimajast väljaspool tänavaekraanidel – see on üle maailma laiali paiknevate suurte vaatajahulkade jagatud, soodushinnaga või hoopis tasuta saadud mediatiseeritud kogemus, kus ühtlasi säilib ettekujutus ooperist kui kollektiivsest kunstielamusest. Publik peab siiski meeles pidama, et igasuguse „elava“ ülekande puhul on tegemist planeeritud ja produtseeritud kohaloleku ja elavusega, modifitseeritud heli ja kujunditega, mis võivad immersiooni võimendada või hoopis vastupidi, ebamugavaks muuta. Kolmas ooperi mediatiseerimise tüüp on meedia kui kommunikatsioonivahendi kasutamine mitte ainult turundamisel, vaid ka publiku poolt, sotsiaalmeedias – see on jagatud info platvormidel (publiku tagasiside, kommentaarid, jne).

Ooperi puhul viib mediatiseerimine märgatavate muutusteni eriti just selle tajumises, mis julgustab nii publikut kui teadlasi mõtisklema uutel teemadel, näiteks uurima sellist nähtust nagu immersioon või võrdlema teatris toimuvat meedia poolt modifitseeritud elamusega kinos või veebis.

Author Biography

Lauma Mellēna-Bartkeviča, Läti Ülikool / University of Latvia

PhD candidate in theatre theory and history at the University of Latvia. She is completing her doctoral thesis Productions of Richard Wagner’s operas in the 21 century: the “Ring” cycle in Riga and its contextualization, dedicated to the Ring staged at the Latvian National opera in 2006–2013. She is a music journalist, critic and researcher, focusing on contemporary production of classical operas and stage direction strategies.

 

Läti Ülikooli (Latvijas Universitāte) doktorant teatriteooria ja teatriajaloo erialal, väitekirja teemaks „Richard Wagneri ooperid 21. sajandil: tetraloogia „Nibelungide sõrmus“ Riias ja selle kontekst, pühendatud tetraloogia lavastusele Läti Rahvusooperis aastatel 2006–2013”. Ta töötab muusikaajakirjanikuna, kriitikuna ja uurijana, keskendudes klassikaliste ooperite nüüdisaegsetele tõlgendustele ja lavastusstrateegiatele.

 

Published
2018-12-11