Blurring the Borders between Life and Theatre in the Stage Directing of Vladislavs Nastavševs / Elu ja teatri vahelise piiri hägustumine Vladislavs Nastavševsi lavastustes

Abstract

Vladislavs Nastavševs is one of the leading contemporary Latvian theatre directors. Nastavševs’ stage productions are constructed by combining elements of psychological theatre, performance art and postdramatic theatre, deliberately expanding the traditional boundaries between the stage and the audience, actors and spectators. Nastavševs’ performances usually contain visually impressive stage metaphors that generate both emotional and psychophysical influence on the spectators, thus exploring new types of performance perception and blurring the boundaries between life (reality) and theatre (fiction).

Vladislav Nastavševs (1978) on üks tänapäeva läti teatri juhtivaid lavastajaid, kes alustas tegevust 21. sajandi teisel aastakümnel. Ta omandas teatrialase hariduse välismaal (Peterburis Vene Riiklikus Etenduskunstide Instituudis ja Londonis St. Martin’s College of Arts and Design, Drama Centre’is). Psühholoogilise teatri, performance’i ja postdramaatilise teatri elemente ühendades on ta välja töötanud väga erilise kunstnikukäekirja.

Artikkel vaatleb piiride hägustumist lava ja vaatajate vahel Nastavševsi lavastustes ja uurib, kuidas elu (tegelikkuse) ja teatri (fiktsiooni) vahelise eraldusjoone kadumine väljendub tema lavastuste diskursuses.

Nastavševsi lavastajategevust võib seostada tänapäeva teatri mitme tendentsiga. Esiteks, alates 1960. aastate lõpu performatiivsest pöördest on teater nihkunud aktiivsema vaatajatega suhtlemise poole, võttes teatrit osana „tegelikust elust“ ja muutes vahe teatri kui fiktsiooni ja elu kui tegelikkuse vahel segasemaks. Vladislavs Nastavševs vaidlustab oma lavastustes pidevalt piire tegeliku elu ja kunstimaailma vahel, püüdes uurida eri võimalusi ja aspekte teatri kui illusiooni (fiktsionaalse kunstimaailma) ja tegeliku elu vahelistes suhetes.

Teiseks, nüüdisaegseid teatritendentse järgides sulatab Nastavševs oma lavastustes ühte eri kunstivorme (teater, tänapäeva tsirkus, visuaalne kunst, muusika, tants, performance, jne.), kaldudes seega interdistsiplinaarse esituskeele poole.

Kolmandaks, nagu paljud tänapäeva Läti ja Euroopa teatritegelased, näiteks Alvis Hermanis (Läti), Ivo van Hove (Belgia), Frank Castorf, Thomas Ostermeier (Saksamaa), Katie Mitchell (Ühendkuningriik) ja teised, seob ka Vladislavs Nastavševs oma etendustes keeruka etendusesteetika loomiseks ühte tugevad visuaalsed, füüsilised ja auditiivsed teatrimärgid. Antonin Artaud’ „julmuse teatri“ idee mõjul kalduvad Nastavševsi lavastused tekitama vaatajas füüsilisi aistinguid – kasutatud lavametafoorid on niivõrd pingsad ja mõnikord naturalistlikud, et publik ei taju etendust mitte ainult emotsionaalselt või ratsionaalselt, vaid ka psühhofüüsiliselt (näiteks võib tekkida tugevaid reaktsioone nagu hirm või vastikustunne). Vaatajate tõeline elav reaktsioon muutub enamasti Nastavševi etenduste oluliseks osaks, luues lava ja publiku vahel sideme ja hägustades teatri ning elu vahelist piiri.

Neljandaks, vastavalt postdramaatilise teatri ideele, mille tõi sisse saksa teatriteadlane Hans Thies-Lehmann, kasutab Nastavševs keeruliste lavametafooride ülesehitamiseks tihti näitleja keha, luues sellega füüsilisuse esteetikat. See tähendab, et toimub nihe dramaatilistelt (tekstipõhistelt) teatrivormidelt, kus tähendust (rolli) kannab näitleja postdramaatilise märgisüsteemi poole, kus näitleja keha pole lavale toodud etenduse iseseisva elemendina.

Elu ja teatri, näitlejate ja lavastaja, lava ja publiku vaheliste piiride hägustumise teema on muutunud üheks Nastavševsi lavastuste juhtmotiiviks, mida on võimalik näidata kolmest peamisest aspektist.

Esimene aspekt: oma lavastustes mängib Vladislavs Nastavševs ettekavatsetult ideega elust kui teatrist ja teatrist kui elust. Kõik tema uusimad lavastused põhinevad printsiibil „teater teatris“ ehk „metateater“, kus näitlejad mängivad tegelasi, kes käituvad ka oma elus nagu näitlejad. Valides lavastamiseks vene nn hõbedase ajajärgu modernistide teoseid (näiteks Mihhail Kuzmini romaan „Rändurid merel ja maal“ – esimene osa Riia Uues Teatris (2014), teine osa Daile Teatris (2016)), kujutab lavastaja seda vene kultuuri üht kunstirohkeimat perioodi tegevuspaigana, kus teatraalsus polnud ainult kunstniku loominguline väljendusvahend, vaid ka tema elulaad.

Teine aspekt: oma lavastustes käsitleb Nastavševs teatristrateegiana enesepeegeldust ise oma lavastustes kohal olles. Suurema osa lavastuste puhul on ta totaalne autor (lavastaja, lava- ja kostüümikunstnik, helilooja, koreograaf, mõnikord ka näitleja) ning näiteks „Lootuse järve“ („Cerī bu ezers“ 2015, Riia Uus Teater) puhul ka lavastuse peategelane, luues sel viisil autobiograafilise lavateose.

Kolmas aspekt: ühes oma kõige silmapaistvamas lavastuses, Federico Garcia Lorca „Verepulmas“ (2016, Läti Rahvusteater), uurib Nastavševs elu ja teatri vahelisi piire, muutes tavalist ruumilist tegevuspaika. Ta asetab vaatajad lavale, kust avaneb täisvaade kogu publikualale, ja kasutab kõiki nähtaval olevaid ruumipindu saalipõrandast kuni teise rõduni. Lavaline tegevus on üles ehitatud nii täpselt, et see mõjutab vaatajaid kõikvõimalikel tasanditel nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui psühhofüüsiliselt, võimaldades nii hägustada lava ja publiku vahelisi piire.

Artiklis mainitud suundumused lubavad asetada Vladislavs Nastavševsi lavastajatöö nüüdisaegse Euroopa teatri raamistikku.