Space as an Active Agent. On Performative Space in Estonian Contemporary Performing Arts / Ruum kui aktiivne agent. Performatiivsest ruumist Eesti nüüdisaegsetes etenduskunstides

Abstract

Abstract: This paper discusses examples of the use of performative space in the Estonian performing arts. It shows how a performative space is arranged as an interactive and shared space, what the features are of an installation space, how the audience perceives immersive space, and how a socially communicative space is formed. The paper studies the ways that space can be an active agent and affect the perception of the spectator.

Artikkel käsitleb ruumi organiseerimise viise uuemas Eesti teatris ning osutab, kuidas ruumilised suhted mõjutavad publiku taju. Analüüsitakse viit 2020. aastal esietendunud lavastust: „Kas te olete oma kohaga rahul“ (autorid Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak, Kanuti Gildi SAAL), „*******“ (autorid Mart Koldits ja trupp, Von Krahli Teater), „Ümarlaud“ (lavastaja Kadri Noormets, Tartu Uus Teater), „Inimesed ja numbrid“ (lavastaja Birgit Landberg, Vaba Lava) ning „supersocial“ (autorid Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste, Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioon).

Ruum on teatrikunstis määrav mõõde ning üks võimalus teatrit defineerida ongi näha seda ruumi eriomase organiseerimise kaudu. Teoreetilise raamistikuna vaadeldakse artiklis Gay McAuley’ viiest alast koosnevat teatriruumide taksonoomiat. Esimeseks alaks on McAuley’ taksonoomia järgi teatrikogemuse sotsiaalne reaalsus, mis koosneb teatriruumist, publikuruumist, etenduse ruumist, töötajate ruumist ja prooviruumist. Teiseks alaks on füüsilise reaalsuse ja fiktsionaalse ruumi duaalsus, mis koosneb lavaruumist, esituse ruumist ja fiktsionaalsest ruumist. Kolmanda alana toob McAuley välja ruumid, mis on seotud asukoha ja fiktsiooniga, rõhutamaks, et väljamõeldud ruum toimib vastavalt oma asukohale füüsilise reaalsuse suhtes. Neljanda alana käsitletakse tekstilist ruumi, mis pöörab tähelepanu etendusteksti ruumilistele struktuuridele ja nende tähtsusele etenduse geneesis, hõlmates muu hulgas geograafilisi nimesid, kohtade kirjeldusi, liikumist väljendavaid verbe jms. Viienda alana toob McAuley esile temaatilise ruumi, mille tähtsus seisneb tähenduste loomises ja mis on seotud nii teksti kui ka etendusega. (McAuley 2000, 24–32) Käesolevas artiklis võetakse sellest taksonoomiast kasutusele etenduse ruumi mõiste, mis kuulub teatrikogemuse sotsiaalse reaalsuse juurde. McAuley’ etenduse ruumis töötavad kaks gruppi, etendajad ja vaatajad koos, et luua ühine etenduskogemus. Etenduse ruum on teatrit määratlev ruum ning eksisteerib ka siis, kui pole olemas teatrit kui hoonet. (McAuley 2000, 26)

Teiseks ja peamiseks teoreetiliseks raamistuseks tuuakse artiklis mängu Erika Fischer-Lichte performatiivse ruumi mõiste. Performatiivne on Fischer-Lichte (2008, 107) määratluses ruum, milles etendus ilmneb, ja see ruum sünnib etendajate ja vaatajate koostoimes. Performatiivne ruum avab mitmekesiseid suhteid etendajate ja vaatajate, liikumise ja taju vahel. Nende suhete ükskõik millisel viisil muutmine või kehtestamine muudab performatiivset ruumi. Performatiivset ruumi nimetab Fischer-Lichte ka vahepealseks ruumiks ja etenduse käigus on see pidevas muutumises. Selle ruumi käsitluses tõstetakse esile etenduse tajumise aspekti: publiku taju mõjutab alati etendust ja kõiki selles osalejaid, nii et etenduse ruumis hakkab ringlema eripärane energia (Fischer-Lichte 2008, 59). Lisaks muutuvad suhted näitlejate ja vaatajate vahel sõltuvalt publiku asetusest: olenevalt sellest, kas publik istub saalis vaatega lavale, kas publik ümbritseb lava või seisab publikuruumis hajutatult, kas publik liigub ümber ristkülikukujulise või ruudukujulise lava või siis sellest, mil viisil on publik lavast eraldatud (prožektorite, poodiumite, dekoratsiooni, mööbli vmt-ga) (Fischer-Lichte 2008, 107).

Artiklis arutletakse ruumi kui aktiivse agendi üle. Lavastuste „Kas te olete oma kohaga rahul“ ja „*******“ kaasav ja jagatud ruum ärgitab publikut tajuma tuntud teatriruumi uuel viisil ning aktiveerib vaataja isikliku mälu, emotsioonid ja kogemused. „Ümarlaua“ installatiivne ruum aktiveerib mäletamise kui füüsilise toimingu: etendajad mängivad laval päris mänge ja see vallandab iga vaataja enda elu mälestusväärsed hetked. Sellised lavastused taasmõtestavad teatriruumi ja publik saab võimaluse tajuda tavapärast teatriruumi uuel viisil.

Lavastuste „Kas te olete oma kohaga rahul“, „*******“ ja „Ümarlaud“ ruumilised suhted aktiveerivad osalejate emotsionaalse ruumi, mäluruumi ja kogemuste ruumi. Oluline ühine aspekt on see, et ruumiline paigutus käivitab isiklikud mälestused. Vaatajad hakkavad mõtisklema oma mineviku üle: kuidas nad on tajunud ruumilisi suhteid oma elu eri etappidel. Analüüsitud lavastused näitavad, kuidas aktiivne performatiivne ruum võib hõlmata publiku kuulmis-, nägemis-, lõhna- ja taktiilse taju, s.t etendus ümbritseb osavõtjaid ning nad kogevad etendust eri tajude abil.

Lavastus „supersocial“ on näide sellest, kuidas lisaks füüsilise ruumi spetsiifilisele korraldusele võib teater keskenduda ka sotsiaalsele ruumile ning laiendada kommunikatsiooniruumi. See rakendusteatrina tajutav lavastus lõi ajutise kogukonna, mille potentsiaalne aruteluväli ulatub väljapoole teatrisündmust nii ajas kui ka ruumis.

Käesolevas artiklis huvituti nüüdisteatri performatiivsest ruumist, s.t ruumist, kus etendus toimub. Erinevalt arhitektuurilis-geomeetrilisest ruumist ei esinda performatiivne ruum ainult füüsilisi artefakte. Oma olemuselt kuulub performatiivne ruum pigem sündmuste kui kunstiteoste juurde (Fischer-Lichte 2008, 114). Lisaks performatiivse ruumi sündmuslikkusele on siin kohaldatav ka situatsiooni mõiste: vaatajast saab osavõtja ning seeläbi saab ta teadlikumaks oma kohalolust (oma positsioonist teiste inimeste suhtes ruumis), lisaks võib füüsiline lähedus hõlmata otsest kontakti etendajate ja vaatajate vahel (Lehmann 2006, 123).

Kokkuvõtvalt näidati artiklis, kuidas ruum võib olla aktiivne agent ja mõjutada publiku taju. Artikkel pakkus võimalust käsitleda ruumi kui etenduse aspekti, mis aktiveerib publiku, ja näitas, kuidas etenduse kulg võib sõltuda publiku tegevusest või tegevusetusest.