The Figure of the Migrant and Multilingual Practices in Selected Lithuanian Novels and Their English Translations: Antanas Škėma’s Balta drobulė and Gabija Grušaitė’s Stasys Šaltoka / Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning...

Abstract

Abstract: This article discusses manifestations of multilingualism in two Lithuanian novels, Balta drobulė (White Shroud (1958) by Antanas Škėma and a more recent Stasys Šaltoka: Vieneri metai (Stasys Šaltoka: A Year) (2017) by Gabija Grušaitė, and their translations into English, both published in 2018, White Shroud by Karla Gruodis and Cold East by Kipras Šumskas. The texts are analysed addressing both their cultural and socio-historical contexts and their aesthetic form and expression, in which multilingualism plays an important role. Drawing on theoretical propositions about multilingualism by Werner Helmich (2016), Till Dembeck (2017) and others, as well as about multilingualism in translation by Rainier Grutman (1998; 2006) and Reine Meylaerts (2006; 2013), this paper discusses the various manifestations of multilingualism in the selected literary texts and the ways they are conveyed in the English translations, focusing on the functions multilingual patterns perform in the original novels and how these patterns are adjusted in their translations.

Migrandi kuju ja mitmekeelsuspraktikad valitud leedu romaanides ning nende tõlgetes inglise keelde: Antanas Škėma „Balta drobulė“ ja Gabija Grušaitė „Stasys Šaltoka“

Artiklis käsitletakse kahe eri põlvkondadesse kuuluva leedu kirjaniku romaane, milles võõrkeelsed (peamiselt ingliskeelsed) sõnad, väljendid ning mõnikord terved lausekogumid tungivad leedukeelsesse teksti, kutsudes esile mitmesuguseid efekte. Käsitletavateks teosteks on Antanas Škėma (1910–1961) leedu klassikasse kuuluv „Balta drobulė“ („Valge surilina“, 1958) ning Gabija Grušaitė (s. 1987) uuem „Stasys Šaltoka: Vieneri metai“ („Stasys Šaltoka: üks aasta“, 2017). Mõlema teksti ingliskeelsed tõlked ilmusid 2018. aastal: „Balta drobulė“ tõlkijaks oli Karla Groudis ja tõlkepealkirjaks „White Shroud“ („Valge surilina“) ning „Stasys Šaltoka“ tõlkis Kipras Šumskas pealkirja „Cold East“ („Külm ida“) all. Mõlemad romaanid keskenduvad Leedu immigrandi kujule multikultuurses metropolis New Yorgis kahel ajaperioodil, 1950. ja 2010. aastatel, mis vastavad leedulaste väljarändamislainetele läände.

Tekste analüüsitakse, pidades silmas nii nende ajaloolis-sotsiaalset/kultuurikonteksti kui ka esteetilist kuju ja väljenduslaadi, milles mitmekeelsus mängib olulist rolli. Werner Helmichi (2016), Till Dembecki (2017) ja teiste autorite mitmekeelsust puudutavatele teoreetilistele seisukohtadele ning Rainier Grutmani (1998; 2006) ja Reine Meylaertsi (2006; 2013) tõlkes esile tulevat mitmekeelsust puudutavatele väidetele toetudes käsitletakse artiklis mitmesuguseid mitmekeelsusilminguid valitud romaanides, eriti eksplitsiitset koodivahetust (kuidas seda markeeritakse, paigutatakse, lõimitakse, põhjendatakse jne). Samuti uuritakse mitmekeelsuse vahendamise viise (väljajätt, säilitamine, teisendamine jne) nende tekstide tõlgetes inglise keelde, keskendudes funktsioonidele, mida mitmekeelsed struktuurid täidavad algtekstides, ning sellele, kuidas neid struktuure tõlgetes rekonfigureeritakse.

Käsitlus algab romaanide põgusa temaatilise võrdlemisega, keskendudes uue maa teistsuguses keele- ja kultuuriruumis teed otsiva migrandi kujule. Analüüs lähtub Salman Rushdie (1991) väljapakutud kolme „katkestuse” kirjeldusest, mis defineerivad migrandi kuju: kodukoha kaotus, teistsugusesse, tihti „võõrasse“ keeleruumi sisenemine ning uute ühiskondlike normide ja koodidega kohanemine. Nii Škėma kui ka Grušaitė romaanide peategelasi puudutavad need katkestused, ehkki eri moel, sest nad viibivad erisugustes tingimustes: kui Škėma peategelane Garšva on II maailmasõja järgne pagulasimmigrant, kelle jaoks ümberpaiknemine on ellujäämisvahend, on Grušaitė romaani Šaltoka nüüdisaegne kosmopoliitne nomaad, kes migreerub ühest riigist teise ja ühelt kontinendilt teisele, nagu soovib, ühegi kohaga tugevamat sidet loomata. Mõlemad romaanid kasutavad mitmekeelsust, edastamaks tegelaste kogemusi teistesse kultuuriruumidesse „sisenemisel“, sest ühest keelest ei piisa, et väljendada tegelaste reaktsioone ning vastuseid neile. Mitme keele ja nendevaheliste suhete üheaegne kohalolu romaanide tekstiruumis viitab seega viisidele, kuidas tegelased end ümberasustamise ja ebamugavuse (Garšva), ent ka tegelase enda valikutest lähtuva juurtetuse ning nomaadluse (Šaltoka) olukorras (ümber) defineerivad.

Artikli järgnevates osades keskendutakse mitmete keelte kasutamisele romaanides kui vahendile, mille abil migrantidest peategelaste poolt multikultuurse metropoliga kohanemisel kogetavat (eba)mugavust edastatakse nii algteostes kui ka nende tõlgetes inglise keelde. Kõigepealt käsitletakse lühikeses teoreetilises osas peamisi seisukohti, mis puudutavad  kirjanduslikku mitmekeelsust ja tõlget või selle ilmnemist tõlkes, kriipsutades alla keelte segunemise konstrueeritust kirjandustekstides (Grutman 2006) ja järelikult ka nende tõlgetes. Alaosas kasutatakse Helmichi (2016) ja Dembecki (2017) mitmekeelsuse definitsioone ning pööratakse erilist tähelepanu funktsioonidele, mida mitmekeelsus täidab ilukirjanduslikes tekstides (Horn 1981; Dembeck ja Uhrmacher 2016; Dembeck 2017). Selliste funktsioonide uuemates käsitlustes tuuakse esiplaanile „kogetav“ ja „esteetiline“ kirjanduslik mitmekeelsus, mis nendes tekstides on omavahel tihedasti seotud: esimene neist puudutab mitmekeelsusilmingute ühiskondlikke ja kultuurilisi manifestatsioone ning teine tegeleb konkreetsete mitmekeelsete konfiguratsioonide esteetiliste ja retooriliste mustritega (Dembeck ja Uhrmacher 2016; Dembeck 2017). Needsamad aspektid osutuvad oluliseks mitmekeelsete tõlketekstide analüüsimisel. Grutman (1998; 2006) ja Meylaerts (2006; 2013) tuletavad meelde sihtkultuuride ja -riikide kultuuripoliitika rolli, ent rõhutavad ka vajadust nii algteksti kui ka selle konstrueeritavate mitmekeelsete mustrite, nende täidetavate funktsioonide ja saavutatavate efektide kontekstualiseeritud lugemise järele, langetamaks otsuseid selle kohta, kuidas neid mustreid tõlkes rekonfigureerida.

Seejärel käsitletakse artiklis mitmekeelsuse temaatilisi („kogetud“) ja esteetilisi funktsioone Škėma ja Grušaitė romaanides. Sage lülitumine keelte, enamasti leedu ja inglise keele vahel varieerub neis nii ulatuselt, eesmärgilt kui ka mõjult, ent mängib mõlemas narratiivis olulist rolli, osutades (eba)mugavuse tasemele, mida tegelased kogevad sotsiaalses ja kultuuriruumis, milles nad elavad. Škėma narratiivis pöördutakse pidevalt mitme keele poole, rõhutamaks muljet ebamugavusest, mida peategelane  Garšva kogeb oma hetkeolukorras New Yorgis ning mille jaoks ta alati ei leia leedukeelseid sõnu. Grušaitė narratiiv ning selle järjekindel kakskeelsus näitab, et Šaltoka orienteerub täiesti pingevabalt nii päriselus kui ka virtuaalsuses ilmnevates keele- ja kultuurikoodides, mis ei tarvitse talle alati meeldida, ent mida ta ei koge üle jõu käivatena.

Artikli lõpuosas võetakse vaatluse alla eri viisid, kuidas romaanide inglise keelde tõlkijad rekonfigureerivad originaaltekstide mitmekeelsusmustreid reaktsioonina sellele, kuidas nad neid mustreid loevad, mis paratamatult muudab tekstide mitmekeelsusdünaamikat. Tõlkijate valitud strateegiad demonstreerivad, et vaevalt mõjub usutavana või osutub vajalikuks algteksti mitmekeelsusilmingute arvu, paigutuse ja isegi selle teemade ning kujude kopeerimine. Šumskase otsus kõrvaldada Grušaitė kakskeelse romaani tõlkes eksplitsiitne kakskeelsus ning toetuda selle latentsetele kujudele taasloob jutustaja sujuvat toetumist mõlemale keelele. Gruodise põhjalikud katsed säilitada lähteteksti iseloomustavaid pingeid leedu ja inglise keele vahel annavad tulemuseks nende nihutamise jutustaja poolt kogetavatele New Yorgi reaalidele keskenduvast narratiivsest peajoonest tema mälestustesse Leedust, selle rahvast ja mütoloogilisest pärandist, mis on vastuolus Ameerika metropoliga. Tõlkes konkreetse teksti modaalsustele tähelepanu pöörates võib esiplaanile tuua erisuguseid motiive ja aspekte; keeltevahelisi pingeid on algtekstis ilmnevatega võrreldes võimalik leevendada või intensiivsemaks muuta, ent tulemuseks võivad olla ka uued efektid.