Multilingualism and Translation in Postcolonial Literatures / Mitmekeelsus ja tõlge postkoloniaalsetes kirjandustes

Abstract

Abstract: Postcolonial literatures are literatures that have a mobile base and that travel through different geographies. Their transcultural and transnational status is often accompanied by a multilingual textuality that recalls in many ways the functioning of translation as it enables a reading experience beyond national and monocultural notions of language, literature, and community. Approaching literary studies from a postcolonial and decolonial perspective, this essay deals with the potential that heterolingual and translational texts have to multilingualise their readers. In this essay, the fields of postcolonial literary studies and of translation studies come together to craft a translational model of reading for heterolingual texts. Two different multilingual contexts are examined: North American Indigenous communities and their cultures of translation, and the Caribbean and its creolised multilingualism. The textual analysis focuses respectively on a poem by First Nations writer Garry Thomas Morse that illustrates the profound bond between translation and writing in Indigenous language contexts, and two poems by Velma Pollard, a Jamaican writer belonging to the first generation of anglophone Caribbean writers who will allow us a deeper view of Caribbean forms of multilingualism.

Mitmekeelsus ja tõlge postkoloniaalsetes kirjandustes

Postkoloniaalsed kirjandused on kirjandused, mis reisivad läbi eri aegruumide. Nende kultuuri- ja rahvusülese staatusega kaasneb sageli mitmekeelne tekstuaalsus, mis mitmeti meenutab tõlke toimimist, sest võimaldab lugemiskogemust, mis ületab rahvuslikke ning monokultuurseid arusaamu keelest, kirjandusest ja kogukonnast. Postkoloniaalsetes kontekstides tuleks mitmekeelsust ja tõlget pidada pigem teineteist täiendavateks kui teineteisele vastanduvateks nähtusteks. Tegelikult on postkoloniaalne kirjandus peamine nüüdiskirjanduse korpus, mis nõuab keeleülest lähenemist, sest selle kirjanduse keelelist maatriksit pole võimalik kätkeda endiste koloniaalkeelte piiridesse, vaid see hõlmab nii põliskeeli kui ka koloniaalkontakti järgselt välja kujunenud kreoolkeeli. Samuti nõuab selline kirjandus tõlkelist lähenemist, sest eksisteerib arvukates keeltes samaaegselt. Lähenedes kirjandusteadusele postkoloniaalsest ja dekoloniaalsest perspektiivist, käsitleb artikkel potentsiaali, mis erikeelsetel ja tõlkelistel tekstidel on oma lugejaskonnas mitmekeelsuse kasvatamisel.

Artikli peamiseks väiteks on, et postkoloniaalsetes kirjandustes kattub tõlge kui tekstide liikumine lähtekeele ja sihtkeele vahel lähte- ja sihtkeelte loomingulise teisenemisega ning et tõlke staatus tänapäeval pakub kasulikku terminoloogiat, kõnelemaks postkoloniaalse kirjutuse esteetilisest väärtusest. Nii kasutatakse postkoloniaalse kirjandusuurimise ja tõlketeaduse väljasid üheskoos, et luua tõlkelist mudelit erikeelsete tekstide lugemiseks.

Esimene vaadeldav erikeelne tekst on Kanada looderanniku piirkonna kwakwaka’wakw rahva seast pärineva Garry Thomas Morse’i luuletus „500 rida“ („500 lines“). Luuletus on näide erikeelsuse ja tõlke koostoimimisest tähenduste sõnastamisel, mida poleks võimalik väljendada ei inglise ega ka kwak’wala keeles. Samuti on tegu asjakohase illustratsiooniga selle kohta, kuidas tõlget ja erikeelsust sageli peetakse erinevateks või isegi vastandlikeks tegevusteks: kas kõneldakse mitmeid keeli või siis tõlgitakse nende vahel. Tegelikult ongi kirjandusliku mitmekeelsuse uuringutes keskendutud peaaegu eranditult kirjutusele, milles üheaegselt kasutatakse mitmeid keeli, ning tõlketeaduses on keskendutud rohkem ülekannetele ühest keelest teise. Üks selle artikli eesmärkidest on näidata, mil määral need kaks praktikat on omavahel tihedalt seotud nii loomeprotsessis kui ka lugemisviisina. Luuletuses „500 rida“ loovad tõlge ja erikeelsus ainulaadse stiili ning kutsuvad esile tõlkelise lugemiskogemuse, sest kwak’wala keelest inglise keelde tõlkimine on ainus viis seda luuletust lugeda.

Teine oluline piirkond, kus koloniaalkontakt oli põlisrahvastikule hukutav, on Kariibi mere regioon, kus omavahel võistlevad Euroopa võimud kehtestasid istandusesüsteemi. Eri saartel aset leidnud erisuguste orjastamis- ja koloniseerimislugude tulemusena moodustab Kariibi piirkond võib-olla maailma kõige ulatuslikuma ja mitmekesise kreoliseerumispaiga. Seetõttu on Kariibi kreooli keeled välja kujunenud eri arenguteid pidi ning neil on vägagi erinevad suhted piirkonnas esinevate Euroopa keeltega.

Teise artiklis käsitletud luuletaja Velma Pollardi loomingut iseloomustav joon on keelelise, sotsiaalse ja kultuurilise käitumise segamine tekstis, mis tundub tervikliku ja orgaanilisena, ning selle kõige lihtsa ja orgaanilisena paista laskmine. Keeletoimetaja koolitusega Pollard on pühendanud suure osa oma kirjanduslikust ja teadusloomingust Jamaica rahvalike ja kreoolitraditsioonide ümberhindamisele, alates Jamaica kreooli keele süstemaatilisest uurimisest kuni kreooli keele kasutamiseni tema enda loomingus ning teiste autorite teoste lähilugemiseni. Kirjanikuna kasutab Pollard läbivat koodivahetust standardse Jamaica inglise keele ja Jamaica kreooli keele vahel. Tegelikult haarab tema stiili pindmine lihtsus lugejat teksti kiirel esmalugemisel üksnes selleks, et suunata teda lõpuks tagasi teise lugemise juurde, milles tõuseb esile tema kreooli poeetika, mis komplitseerib kogu teksti tähendust.

Kui Euroopa kirjanduslugudes on keel olnud olemuslikult kirjandusteose juurde kuuluv, ei ole see nõnda postkoloniaalsete kirjanduste puhul, sest kirjanduslik tekst on algusest peale avatud mitmele keelele ning kirjanik langetab kaalutud otsuse. Kui Garry Thomas Morse’i luuletuses on tugevasti esil keeleline ilmajäetus, mida rõhutab üheainsa lause kordamine, näib nii Morse’i kui ka Pollardi luuletustes toimivat mittevaliku ning „nii-selle-kui-teise“ poeetiline keel. Koos näitlikustavad need luuletused postkoloniaalsete kirjanduste „teiskeelset kujutelma“.