The Shifting Trends of Heterolingual Caribbean Literatures in Translation / Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes

Abstract

Abstract: In recent decades, the trend in Anglophone Caribbean literary production has been increasingly shifting towards practices that highlight the fluidity and unmarkedness of a multilingual language setting. This article explores these trends and the ways in which they affect how Caribbean works are translated as well as which books are translated, using translations into Finnish as a case in point.

Muutuvad suundumused Kariibi piirkonna erikeelsete kirjanduste tõlgetes

Kariibi mere piirkonnas on mitmekeelsus keelekogukondadele niivõrd sügavalt omane, et ka nende kogukondade kirjandustes on hakatud rakendama mitmesuguseid erikeelsuspraktikaid. Kariibi kirjanikud segavad keeli äärmiselt orgaaniliselt ning sujuvalt, mis kajastab keelelist muutlikkust kogukondades, milles nende teoste tegevus aset leiab. Kariibi keelekogukondades on ümberlülitumine ühelt keelelt teisele, näiteks inglise keelelt kreooli keelele niivõrd tavaline, et mitmekeelsusest on saanud keelekasutuse markeerimata vorm ning paljudel juhtudel pole võimalik eri keelte vahele piire tõmmata.

Viimastel aastatel on kirjanduslike väljenduskeelte paljususele tähelepanu juhtimise asemel Kariibi kirjandusmaastikul toimunud üha enam nihkeid praktikate suunas, mis toovad esile mitmekeelsusliku tausta muutlikkust ning markeerimatust. Käesolevas artiklis vaadeldakse muutuvaid suundumusi Kariibi kirjandusloomingus ning viise, mil need mõjutavad seda, kuidas tõlgitakse Kariibi teoseid, ning seda, milliseid raamatuid tõlgitakse soome keelde. Eriti on aastate jooksul oluliselt muutunud kreooli keelte positsioon Kariibi piirkonna kirjutuses. Eelnenud kümnenditel on kirjanikud Kariibi piirkonna keelelise ja kultuuritausta kujutamisel rakendanud erisuguseid uuenduslikke võtteid, sillutades teed nüüdisaegsetele autoritele ning pakkudes neile tunduvalt suuremat vabadust nende teoste keelekasutuses.

Kariibi kirjanduse teoste erikeelsuspraktikates aja jooksul aset leidnud muutustest ilmneb, et suundumused näivad lahknevat kahes eri suunas, kuigi paistab, et mõlemad neist liiguvad edasi suhteliselt kõrvuti: esiteks on olemas erikeelsuse orgaanilisem kujutamine ning teisalt esineb inglise ja kreooli keeli teineteisega segavates teostes suundumus teatava „ükskeelestamise“ poole. Kuigi Kariibi piirkonna kirjandusteosed sisaldavad ikka veel erikeelsuselemente, tundub nende perspektiiv olevat mõneti nihkunud globaalsemast lokaalsema suunas. Erikeelsuse kaasamise asemel, mis võimaldab teksti mõista rahvusvahelisel lugejal, kes ei ole kursis Kariibi keelte ega kultuuridega, on erikeelsusperspektiiv muutunud kariibilikumaks.

Tõlkijale esitab nende teoste ainulaadne keelekasutus teatavaid väljakutseid. Kuhu tõmmata keeltevahelisi piire tekstis, mis sujuvalt segab omavahel keeli ja keelevariante? Paljud autorid kaaluvad kursiivi kasutamist, et luua mittevajalikke ja meelevaldseid keeltevahelisi piire tingimustes, kus sellised piirid loomupäraselt puuduvad. Ent sellise teose tõlkija seisab silmitsi keerulise olukorraga, milles ta on sunnitud langetama otsuseid selliste meelevaldsete keeltevaheliste eristuste põhjal. Varasemates teostes, kus kursiivi kasutatakse koodivahetuse eristamiseks teksti põhikorpusest, oli sellise eristuse tegemine tõlkijale palju lihtsam kui uuemates teostes, kus üleminekud on orgaanilisemad. Ka kipub tõlkekirjandus sellistele suundumustele reageerima algupärastest teostest mõneti aeglasemalt. Seda võib täheldada Kariibi romaanide tõlgetes soome keelde, kus kursiivi on lisatud ka mõne sellise romaani tõlkesse, mis seda originaalis ei kasuta.

Paljudel juhtudel peab tõlkija asuma rolli, milles tal on tarvis tõmmata keelte ja keelevariantide vahele eristusjooni, mida algses kirjandusteoses ei tarvitse tingimata olemas olla. Isegi kui erikeelsuse või keelepiiride määratlemine kirjandusteose raames ei ole lugeja jaoks tihtipeale vajalik, võib see muutuda vajalikuks tõlkija jaoks. See, kas tõlkija läheneb tekstile kui ükskeelsele või erikeelsele, mõjutab mõistagi tõlkestrateegia valikut. Nende tekstide ainulaadse olemusega tegelemiseks ei ole ühtainsat lahendust või strateegiat, vaid igale neist tuleb läheneda raamatu vaimu tundlikult arvesse võttes ning uurides uuenduslikke võimalusi selle väljendusvahendite jaoks sildade leidmisel.