Directionality and Spracherleben in the Biographies of Multilingual Literary Translators / Suunalisus ja Spracherleben mitmekeelsete ilukirjandustõlkijate elulugudes

Abstract

Abstract: The paper explores the issue of directionality, i.e. the question of whether translation is made into or out of one’s first language, by placing it within the framework of Translator Studies. Drawing upon this framework, the article investigates the topic from the biographical perspective of multilingual literary translators, with the aim of promoting a phenomenological approach to translators as experiencing subjects, that is as living bodies who constitute themselves through language and translation.

Suunalisus ja Spracherleben mitmekeelsete ilukirjandustõlkijate elulugudes

Artiklis käsitletakse suunalisuse küsimust, s.t ülekandesuunda tõlkeprotsessis mitmekeelsete tõlkijate perspektiivist, kes tõlgivad keelde, mis pole nende emakeel. Suunalisus on tõlkeuuringutes oluline ning ka vastuoluline teema, mis on viimastel kümnenditel põhjustanud elavat arutelu. Sel on palju tegemist viisiga, kuidas me defineerime keeli, mis moodustavad osa inimese keelelisest repertuaarist. Nagu mitmed uurijad osutavad, on traditsioonilised ja kõige laiemalt kasutatavad dihhotoomiad nagu esimene ja teine keel või emakeel ja võõrkeel kõik äärmiselt küsitavad, sest viitavad selgetele eristusjoontele, mida selles multikultuurses maailmas, milles me elame, paljudel juhtudel ei eksisteeri.

Tõlkeuuringutes kasutatav terminoloogia peegeldab neid defineerimisprobleeme mitmeti. Suunalisusküsimuse puudutamisel, eriti vanemate terminite osas, peegeldab see ka rahvuskeskset ja eurotsentristlikku maailmavaadet, mis põhineb emakeele ainulaadsuse eeldamisel ning selle ja kõrgeima taseme keelelise pädevuse implitsiitsel vastavusseviimisel. Tulemuseks on mitte-emakeelde tõlkimise paratamatu devalveerimine.

Traditsioonilist mõtet, et emakeelde tõlkimine on kõige ilmsem ja normaalsem valik, on viimaste kümnendite jooksul küsimärgi alla seatud. Enamikul juhtudel jääb debatt fundamentaalselt kinnitunuks tõlketeaduse peamise uurimisobjekti, see tähendab teksti külge. Kuid käesolevas artiklis pannakse ette siduda suunalisusteema tõlkija isikuga ning seega vaadelda seda niinimetatud tõlkijauuringute kontekstis, mis on tõlketeaduse valdkonnas üpris uus ning alles kujunemisjärgus valdkond, mille eesmärgiks on seada teadusuuringute keskmesse isik. Viimastel aastatel on tõlkijakeskne lähenemine arenenud mitmes suunas, sealhulgas hõlmates ilukirjandustõlkijate uurimise metodoloogilisi ja kontseptuaalseid vaatenurki. Elulooline perspektiiv, millele käesolev uurimus osutab, on üks neist. Täpsemalt on kasutatavaks paradigmaks tõlkijaelulugu – mõiste, mis ilmselt meenutab keele-elulugu, sotsiolingvistikas välja töötatud mõistet, mis on seotud eluloonarratiividega, mis keskenduvad indiviidide keelekogemustele. Ka tõlkijaelulood keskenduvad indiviidide keelekogemustele, mis on intiimselt seotud isiklike, autobiograafiliste vaatepunktidega tõlkija enda repertuaaris esinevatele keeltele. Siinkohal soovitan arvesse võtta elatud keelekogemuse mõistet (Spracherleben), mis valgustab taju ning kõne kehalist ja emotsionaalset mõõdet, viidates seega fenomenoloogilisele eeldusele, et keel pole üksnes vahend kogemuste sõnadesse valamiseks, vaid vastupidi, sel on fundamentaalne tähtsus kogemuse enese moodustumisel.

Väites, et see perspektiiv pole suunalisusteemade küsimärgi alla seadmisel mitte üksnes kasulik, vaid ka vajalik, käsitleb artikkel kolme mitmekeelse tõlkija kogemusi, kes tõlgivad keelde, mis pole nende jaoks sünnijärgne. Nendeks on Rumeenia päritolu itaalia ilukirjandustõlkija Livia Bazu, Elvira Mujčić, kes on elanud Itaalias alates 14. eluaastast ja tõlkinud itaalia keelde mitmeid nüüdiskirjanikke, kes on pärit Jugoslaavia regioonist, kus ka ta ise on sündinud, ning Ilma Rakusa, kes on 1951. aastast saadik elanud Zürichis, olles veetnud varajase lapsepõlve Budapestis, Ljubljanas ja Triestes ning kelle „kultuuriülene elulugu“ peegeldub tema rikkalikus tõlkeloomingus, millesse kuulub mitmeid lähtekeeli (vene, serbohorvaadi, prantsuse ja ungari keel), kuid tema sihtkeeleks on alati saksa keel.

Mainitud tõlkijad on kõik ka ise kirjanikud ning nende kakskeelsuses või mitmekeelsuses väljendub migratsiooniajalugu, millel on omakorda erisuguseid ajaloolisi ja majandus-poliitilisi põhjusi. Kõik need rõhutavad omakorda eluloo ning elatud keelekogemuse tihedat seotust. Tõlkijate tunnistustest nähtub ka, et teise keele valimisele keeleks, millesse tõlkida, vaadatakse ilukirjandustõlke vallas ikka veel teatava kahtlusega. Lisaks tundub, et seda peetakse isegi riskantsemaks kui suunalisuse muutmist ilukirjanduse loomisel. Oletan, et see toimub nii seetõttu, et traditsioonilisele seisukohale väljakutse esitavad ilukirjandustõlkijad käivitavad keerukaid küsimusi autorsusest, subjektiivsusest, nähtavusest ning kuuluvusest isegi rohkem kui tõlkijad, kes tõlgivad oma emakeelde. Selles suhtes pakuvad tõlkijauuringud ning eelkõige elatud keele kogemuse mõistega seotud tõlkijaelulugude paradigma olulist võimalust tegelda suunalisusküsimusega konstruktiivsemal moel.