Hamlet’s Being and Not-Being − Dynamics of the Aesthetic Object of Theatrical Performance. Hamleti olemine ja mitte-olemine − teatrietenduse esteetilise objekti dünaamika

Abstract

Käesolev artikkel on katse avastada ja uurida võimalikke ebastabiilsusi teatrietenduse kunstiliste objektide loomise ning eksisteerimise protsessis. Ebastabiilsuse defineerimisel tuginetakse katastroofiteooriale kui mingi entiteedi (objekti, tegevuse, omaduse) kahe vastandliku seisundi (näiteks ontoloogilise) või omaduse (näiteks esteetilise) enam-vähem võrdse võimalikkuse tunnistamisele. Etenduse ajal on laval füüsiliselt ainult näitleja, samas kui Hamlet üheaegselt nii ilmub kui ka ei ilmu sinna: ta ilmub (vaatajate teadvuses) ning kaob (näitleja kohaloleku taha). Hamleti eksistents on ebastabiilne ja sõltub nii näitleja esituse kui vaataja (mentaalse) tegevuse kvaliteedist. Fenomenoloogiast lähtudes võib väita, et Hamleti eksistents on intentsionaalne, moodustades teatrikunsti esteetilise objekti, samas kui kõik meeleliselt tajutud fenomenid konstitueerivad tema kunstilise objekti. Kunstiline objekt loob oma esteetilisele korrelaadile ontoloogilise aluse. Esteetiliste objektide, tegevuste ja omaduste fiktsionaalses intentsionaalses maailmas leidub aga veel üks ebastabiilsus, mis on eriti iseloomulik modernsele Euroopa teatrile, kus rõhutatakse kunstniku isiklikku väljenduslaadi. Ka see ebastabiilsus sõltub nii näitlejast kui ka vaatajast, sest esteetiliste kvaliteetide äratundmine on oleneb eriti etenduses osalejate tegevusest. Antud artikkel väidab, et seda tüüpi ebastabiilsus on teatrikunstile ainuiseloomulik ja seda põhistav, olles otseselt seotud teatri fenomenilise ja kaduva loomusega. Samas on etenduse kunstiliste ja esteetiliste objektide ebastabiilsus võimeline looma suhteliselt stabiilset dünaamikat, mis teeb võimalikuks (ja kutsub esile) vaataja tugeva teadevoleku (ja järelikult – tugeva esteetilise reaktsiooni).