Effect of Tradition and Innovation on an Actor’s Work Over Time: The example of Salme Reek. Traditsiooni ja uuenduse mõju näitlejaloomingule läbi aja: Salme Reegi näide

Abstract

Ühiskondliku situatsiooni muutumine toob kaasa muutused teatri repertuaaris, väljendusvahendite valikus, esteetilistes tõekspidamistes jne. Ajas muutub ka näitleja osa, tema olemus, tähendus ning näitleja-vaataja suhe teatriprotsessis. Näitlejale on oluline näha teatrit dünaamilises arengus ja ise uuega kaasa minna. Jälgin kahe vastandliku jõu – traditsiooni ja uuenduse – mõju näitleja loomingule eesti teatri ühe legendi Salme Reegi (1907–1996) teatritee näitel. Selle nimega seostub ligi seitse aastakümmet eesti kutselise teatri saja-aastasest ajaloost. Reegi näitlejaks kujunemine algas Draamastuudios (1927–1930), kus ta sai traditsiooniliseks peetava realistliku, läbielamiskunstil põhineva näitlejakoolituse. See oli baas toimetulekuks erinevate teatristiilidega, traditsioonilises ja uuenduslikus teatris, erineva tinglikkuseastmega lavastustes, nii „läbielamisteatris“ kui ka „etendamisteatris“. Kooli lõpetamise järel asus ta tööle Eesti Draamateatrisse, kuhu jäi kuni oma surmani. Reegi teatriaja esimene aastakümme kulges elulähedust ja eesti kultuuri eripära väärtustavas teatris. Neil aastail oli tal sageli võimalus mängida paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest kujunes tema kui näitleja fenomen. Arvukatele vanaeiderollidedele andis ta sageli groteskse värvingu. Nõukogude okupatsioon ja sõjajärgne aeg tõi Reegile mitmeid lapskangelaste rolle. 1960ndate teisel poolel ja 1970ndail pidi Reek kohanema uusi vorme otsiva mängulise teatriga. 1962. aastal sündis Ibseni „Peer Gyntis“ legendaarne ema Åse, mille loomisel oli olulisel kohal näitleja füüsiline eneseväljendus, selle seos sisemise vaimsuse ning näitleja enese ereda isikupära esiletoomisega. 1970ndate lõpul sai seitsmekümnendates eluaastates, kuid särav ja suurepärase plastilise liikumisega Reek võimaluse näitlemiseks teatraalsemas ja koomilisemas laadis Ago-Endrik Kerge lavastustes. 1980. aastate alguses vormiotsingud vaibusid. Näitleja mäng oli nüüd pööratud rohkem sissepoole, omandades samas tugeva mõtte- või tundelaengu. Üks kummalisemaid tegelaskujusid Reegi loomebiograafias oli Inimene Hugo Raudsepa „Salongis ja kongis“ – absurditeatri võtmes esitatud sümbolistlik, abstraktne, müstiline, eatu, sootu olend. Reegi näitlejateekond lõppes 1990. aastate keskel traditsioone austavas, ent samas ka uuendusi, muutusi sallivas teatris.