The Shifting Point: Rewriting the Theatre Tradition on the Margins of Postmodern Culture. Nihkuv vaatepunkt: teatritraditsiooni ümberkirjutamine postmodernistliku kultuuri äärealadel

Abstract

Viimastel aastakümnetel on leedu teatris toimunud palju muutusi, eriti seoses teatri baaselementidega: teksti, näitleja ja vaatajaga. Esilekerkinud postmodernistlikud arengud on kõige ilmsemad ja radikaalsemad teatristruktuuri neis osades, mis on olnud problemaatilised kogu leedu teatri ajaloo vältel – teatri identiteet ja sotsiaalne funktsioon, draamateksti roll lavastuses ning näitleja ja tegelase suhe. Selles artiklis käsitlen uusi representatsiooniviise kaasaegses leedu teatris, keskendudes mõistetele eneserefleksioon ja postrepresentatsiooniline keha. Uuendamise võimatuse ning teatri väljendusvahendite piiride tajumine on sundinud teatripraktikuid küsitlema ja taasavastama lavakunsti kohta tänapäeva kultuuris. Lisaks sellele oli üleminekuaja Leedu ühiskonnas lavastuste postmodernistlik eneserefleksioon seotud muutuva sotsiaal-majandusliku situatsiooniga. Eneserefleksioon kaasaegses leedu teatris kujutab endast mitmeplaanilist ja -teemalist nähtust, mida võib liigitada kolme kategooriasse: a) ajalooliste ja rahvuslike arhetüüpide/sümbolite representatsioonide revideerimine, b) teatri representatsioonimehhanismide ennastpeegeldav uurimine ning nende kõrvutamine teiste meediumitega, c) autorefleksioon. Viimane on Leedu kontekstis seotud peamiselt lavastaja institutsiooniga. Eneserefleksiooni ja teksti rolli ümbermõtestamisega lavastustes on kaasnenud ka näitleja keha kui kultuuriliselt kodeeritud märgi kasutamine. Logotsentristliku positsiooni vältimiseks on teatripraktikud pöördunud näitleja keha ja identiteedi kui eneserefleksiivse näitlemise alternatiivi poole. Seda on mõjutanud peamiselt poststrukturalistlikud ideed sotsiaalselt ja kultuuriliselt kodeeritud kehast, mis ei suuda ületada oma ideoloogilist kodeeritust. Kui modernism allutas näitleja keha draamatekstile või arhetüüpsetele psüühilistele impulssidele, surudes alla ja ignoreerides selle materiaalsust, siis postmodernistlik näitleja teadvustab neid ideoloogilisi ja kultuurilisi koode ning dekonstrueerib eneserefleksiooni või inimkeha diskursiivsete aspektide esiletoomise abil nende representatsioone. Kehalisuse ja mitte-näitlemise tehnikate eksponeerimist võib leida paljudest kaasaegsetest leedu lavastustest. Näitleja keha ning näitlemise (rolli taas-esitamise) ja mitte-näitlemise (laval olemise) kõrvutamine tõstatab küsimusi näitlemise olemuse ning üldisemalt kohaloleku kohta teatris. Postmodernistliku identiteediteooria valguses on ümber hinnatud rolli kategooria, teadlik enesepresentatsioon või -konstruktsioon, keha kui kultuuriliselt loodud objekt ning idee fragmenteeritud skisofreenilisest subjektist, kes kehastab paljusid vastuolulisi rolle. Kõik need modernistliku näitlemistraditsiooniga vastuollu sattuvad ideed õhutavad teatripraktikuid otsima alternatiivseid teid tähenduse esitamiseks. Tegevuse, koreograafia ja isegi kõne abil on etendajatest tihti saanud teksti/ lavastuse kaasautorid. Näiteks Benas Šarka lavastustes on näitleja intertekstuaalne persoon, mis koosneb nii tema enda kui rolli fragmentidest, mis on pidevas konstrueerimises ja dekonstrueerimises. Need arengud ei tähenda mitte niivõrd mimeetilise traditsiooni (realistliku või poeetilis-metafoorse) hülgamist, vaid selle ümbertöötamist ning uute representatsioonistrateegiate otsimist.